Juhtusin eelmisel nädalal Eesti vabariigi pealinna. Tunnistan ausalt, et Tallinn ei ole lemmiklinnade edetabelis kuigi kõrgel positsioonil ja seetõttu satun sinna nimelt võimalikult harva. Teatud osa sellest ebasümpiaatiast on seotud asjaoluga, et paljudes kohtades Tallinnast puudub võimalus suhelda oma emakeeles. Kurat seda teab, kas tegemist on suure patriotismiga või ei oska ma piisavalt vene keelt ja tunnen end seetõttu ebamugavalt.  Aga nüüd tuli seal kultuuri nautimise sooviga mõnda aega viibida. Taaskord sain kinnitust, et muulasel ja muulasel (venelasel ja venelasel) on vahe sees ning tegemist on probleemiga, milles ennast süüdistada on liig. Kaks episoodi, mis kogu integratsiooniproblemaatikat eestlase seisukohast ideaalselt kirjeldavad. Iga kord pealinnast Viljandisse naastes on tunne, et ainuüksi allkirjeldatud väikese, aga samas nii suure probleemi puudumise tõttu on siin nii hea elada, et ei ole ühtki põhjust, mis lahkumise üles kaaluks. 

Episood 1: Tallinna ühistransport. Olen harjunud, et Tallinnas ühistranspordiga sõites ei saa eesti keelega hakkama. Kõik korrad, mil olen kaaslasega trammi või bussi astunud ja kaht sooduspiletit palunud (raha sendipealt valmis, et võimalikult vähe tüli tekitada), olen siiani saanud ühe täispileti. Ja et sõidukijuht juba niigi ostuprotsessi poole sõidu pealt läbi viib, ei ole kunagi olnud soovi ja oskust talle käigu pealt selgitada, et nüüd läks pahasti. Sama jama on kordunud absoluutselt igal korral. Sellistel puhkudel jään tavaliselt lootma, et kontrolör mõistab minu juttu vähe paremini ja kuna üks täispilet võrdub hinnalt kahe sooduspiletiga, suudan MUPO-le enda ja bussijuhi vahelisi suhteid selgitada ning trahvist pääseda.

Kuni viimase korrani, mil suutsin välja töötada plaani, kuidas pääseda bussijuhiga suhtlemisest. Nimelt on võimalik ISIC kaart muuta roheliseks kaardiks ja see on ühele Tallinnasse mitte sissekirjutatud tudengile üks äraütlemata kasulik võimalus (kui mitte arvestada seda, et 1 euro eest ei saa kahte sõidukorda, sest pilet on nii suurepärased 55 senti). Seda võimalust ka kasutasin. Istusime kaaslasega vahetult bussijuhi selja taha, järgmisest peatusest astusid bussile kaks naisterahvast suurte kohvritega, välimuselt ema ja tütar. Omavahelise kõne järgi paigutaks nad kuhugi põhjamaadesse. Rõõmsameelne tütarlaps luges bussijuhile kogu oma sularaha, umbes 4 eurot, ja palus: “One for adult and one for student.” Andnud bussijuhile, kes juba otse loomulikult Tallinna suurepärasesse liiklusesse oli sisenenud, raha, sai ta vastu piletid, misjärel küsis; “Was it enough?” Kas nüüd oli väga viisakas või ootas, et saab raha tagasi, polegi iseenesest kuigivõrd oluline. Järgnevalt asus bussijuht midagi vene keeles seletama, vehkis kätega ja võttis piletid enda kätte tagasi. Neiu ei saanud asjast ikka mitte midagi aru ning püüdis ennast selgitada. Seepeale hüppasin mina, täis otsusekindlust neiu hädast välja aidata, kohalt püsti ja ütlesin bussijuhile: “Nad küsisid üht soodus- ja üht täispiletit,” mispeale bussijuht jätkuvalt vene keeles edasi patras. No mitte midagi ei ole teha, ei saa aidata välismaalast omaenda kodumaa pealinnas, sest ei kõnele selle elanikega ühte keelt. Lõpuks kirjutas bussijuht paberile summad “2.30 + 2.10”, mille peale me mõlemad suu ammuli vaatama jäime, misjärel ütlesin naisterahvale, et võtke piletid ja minge rahulikult istuma, see tüüp on omadega vähe sassis. Naisterahvas küsis, kas nii ikka võib, ütlesin, et ikka võib. Ei hakanud seletama, et siin taheti vist törtsuke külma teha. Või misiganes putukas seda sohvrit hammustanud oli. Enesetunne oli küll kurb, et abipakkumine lõppes häbisse jäämisega- andke andeks, ei saa teid aidata. Kuradi värk noh.

 

Sellest episoodist paar tundi hiljem sain aga kinnitust, et maailm ei olegi nii hukas kui olin kartnud.

 

Episood 2. Saku Suurhalli meeste tualett. Rahulikku kätepesu katkestas umbes 10-sekundiline venekeelne lause kõrvalasuvas kraanikausis käsi pesnud minust ca 5 aastat vanemalt noormehelt. Mõtlesin juba, et kurat, kui ütlen, et aru ei saa, läheb kurjaks ka äkki. Siiski koukisin oma suurepärasest vene keele oskusest välja vajalikud sõnad “izviniitje pasaalusta, ja nie panimaaju parusski”. Ja tohhoo tonti, sellele järgnes eestikeelne vastus! “Suured vabandused, et teid vales keeles kõnetasin! Kas te oskate öelda, mis kell bänd lavale läheb?” Tundub lihtne lause, eks? Aga päriselt kah, tollel hetkel oleks tahtnud selle kerge aktsendiga viisaka lause peale seda noormeest lihtsalt kallistada. Me ju ei tahagi mitte midagi muud. Me tahame, et meil oleks oma riigis võimalik ringi käia nii, et need, kes siin aastakümneid elanud on, austaksid seda keelt ja seda kultuuri. Eesti keelt. Kes iganes see kutt oli, näitas ta taaskord, et venelasel ja venelasel on vahe sees. Tõepoolest on suur hulk neid, kes lihtsalt sülitavad selle koha peale, kus nad elavad, kuid on ka neid, keda ilma häbi tundmata omadeks saab kutsuda.

Selle loo mõte ei ole ksenofoobia, kaugeltki mitte. See on respekt kõigile neile teisest rahvusest inimestele, kes austavad meie kultuuri. Ja see on hädakisa kõikide nende suhtes, kes pole suutnud aastakümnete jooksul meie ühiskonda integreeruda. Asi ei ole kohe kindlasti ainult selles, et riik midagi ei teeks. Sellise ajaperioodi puhul on asi tahtmises. Ainult tahtmises. Mõni päev tagasi näidati uudistes, kuidas Viljandi tööandjad tööjõudu Ida-Virumaalt otsimas käivad. Oli hea meel näha, et kõik intervjueeritavad olid selge valmidusega riigikeel selgeks õppida. Integratsioon at its best. Go Viljandi!