Valimiseelne suvi tähendab vaikust enne tormi. Kasutame seda vaikust ära ja paneme kirja mõned mõtted, mis panevad enne oktoobrikuud üht noort inimest küsima: kuidas edasi?

Aga tegelikult ka. Mis plaan siis on? Kuhu me tahame aastaks 2021 jõuda?

Viljandi tugevus on täna raudkindel kultuurikiht. Me kõik teame selle kihi lahutamatuid lülisid – kultuuriakadeemia, Ugala, Pärimusmuusika keskus, folk, kodanikuühiskond, muusikakool, Viljandi gümnaasium. Võib vaielda, kas neid kõiki kultuuripatta panna on kitsarinnaline, ja ilmselt ongi, sest näiteks Viljandi gümnaasium ja kultuuriakadeemia ise ei ole ju mitte niivõrd käegakatsutavad osad, kuivõrd inkubaatorid, kust see kiht muudkui kasvab ja kerkib. Meil on Romaan ja Mulks, kahtlemata kultuurikihi osad. Meil on haritlasi, erilisi ja omanäolisi inimesi. Meie kohvikukultuur on meeletu. Mõne aasta eest kokku lüües oli Viljandis ca 30 kohta, kus lõunat süüa, tanklad välja jättes. Tänaseks on see arv ainult kasvanud.

Me saame end väljapoole reklaamida kui loomiseks loodud linna. Tõepoolest, kompaktsemat loomekeskust on raske ette kujutada ja me peaksimegi tõepoolest selle üle uhked olema.

Viljandis saab täna järjest rohkem teha. Kui seekord õnnestub, on äkki varsti veekeskus ka. Luksushotell. Renoveeritud koolimajad. Eesti kõige ägedama vabadussõja mälestusmärgiga keskväljak (kui nüüd ainult tibake oidu oleks, et mitte seda vana monumenti taastama ei hakataks, milleks küll…). Lasteaiad – check, tugisüsteemid – check.

Tundub, nagu võiks linna pealt allkirjad kokku koguda ja teha ettepaneku pealinna kolimiseks Viljandisse. Kõik on ju vahva. Aga kellelt neid allkirju küsida?

Tutvume kähku kahe arvuga. 18873 -> 17958. Esimene on maavalitsuse andmetel (ehk rahvastikuregistri andmetel) Viljandi linna elanike arv 2013. aasta alguses, teine 2017. aasta alguses. Viljandist on nelja aastaga lahkunud 915 inimest. Peaaegu tuhat inimest. Pisut üledramatiseerivalt võib öelda, et selleks ajaks, kui sel aastal esimest korda valida saavad noored pensionile jäävad, Viljandit enam ei ole. Kõik. Koos selle kultuurikihiga on linn tühjaks jooksnud. Hajunud igavikku. Ma olen täiesti veendunud, et umbes iga teine või kolmas, kes seda praegu loeb, mõtleb, et big deal, selleks ajaks ma niikuinii siin ei ela. Kogu patriotismi ja armastuse juures, mida VLND püüab pidevalt süstida, nagu ühele apoliitilisele ja iseseisvale propagandamasinale kohane, ei saa suurema osa inimeste puhul päeva lõpuks rääkida muust kui pragmatismist ja ratsionaalsusest. Me ei saa neid hukka mõista, kes lahkuvad Viljandist, et teha rahuldustpakkuvamat tööd motiveerivama palga eest. Või neid, kellele erialast tööd Viljandis üldse ei leidukski. Või neid, kelle jaoks ei ole Viljandis seda õiget, kellega pere luua. Kelle jaoks ei ole piisavalt klubisid, kus aega veeta. Pole piisavalt meelelahutusasutusi või neid õigeid sportimisvõimalusi. Need on probleemid, mida elimineerida on võimatu. Aga on võimalik vähendada ja lumepall vastupidi veerema panna. On vaja katsetada, proovida, ebaõnnestuda ja jälle proovida.

Muidugi, probleemid on ju teistelgi. Seesama tendents on valitsev igal pool peale Tallinna ja Tartu, ja päris kindlasti ei ole Viljandi võrdluses teistega väga halvas seisus. Aga see ei anna põhjust rahuloluks. Me oleme alati suutnud asju teha pisut teistmoodi, olla innovaatorid, eestvedajad. Carl Robert Jakobsonist kuni Viljandi gümnaasiumini.

Mida siis parata? Kahe jalaga maa peal olev realist ütleks, et ega suurt ei olegi midagi teha. Tuleb sammhaaval oma asja ajada. Küllap ühel hetkel ikka tullakse. Küllap ühel hetkel ikka jäädakse. Dramaatikat tagasi tõmmates siis jah – ilmselt on kogu see eelpoolselgitatud kultuurikiht piisavalt võimas, et ühel hetkel rahvaarvu vähenemine pidurdub. Kasvab? Vaevalt. Aga pidurdub. Küsimus on selles, kas on mingid suured sihid, mida väljaspool valimistsükleid eesmärgiks võtta? Millele rohkem tähelepanu pöörata?

Lihtne vastus on, et valimised annavad tulemuse. Kes keskendub sellele, et teha korda mõni peenar või värvida üks maja, kes seab reaalseid sihte. Aga ikkagi, kui juba selline lugu on kokku pandud, siis midagi peaks ju välja pakkuma. Kus viga näed laita, seal tule ja õpeta. Olgu öeldud, et mõlema mõttearenduse osas teab autor laias laastus sama palju, nagu on läbi käinud meediast ja teab avalikkus. Ehk siis, puudub reaalne analüüs ühe või teise kasuteguri osas, puudub ülevaade, mis hetkeseisus asi praegu on, millised on tagatoajutud, millised on plaanid või järgmised sammud. On ainult teadmine ideest ja soov survestada neid ideid reaalsuseks muutma.

  1. Muudame Viljandi Eesti “reaalainete” pealinnaks. Ehk siis lihtsalt öeldes, teeme selle IT-akadeemia ära. Mitte miski ei ole tänasel päeval Viljandi linnas olulisem, kui sellise asutuse korralik töölesaamine. Kvalifitseeritud tööjõud on see, mille poole ihkavad investorid ja ettevõtjad. Viljandil on Männimäel (ja Viljandi vallal Viiratsi kandis?) kõik valmis – ettevõtja, tule, pista piltlikult öeldes juhe seina ja tee. Tuleb välja selgitada, mis veel puudu on, ja ära teha. Ettevõtete toomine Viljandisse peab olema prioriteet number kaks reaalkallakuga kõrgkooli või selle osa toomise kõrval. Millal mõni rahvusvaheliselt kuulus äpp või programm Viljandis toodetakse? Millal meile mõni rahvusvaheliselt tuntud ettevõte oma tehase rajab? Cleveron on ehe näide sellest, kuidas Viljandis võivad juhtuda suured asjad, kui suurelt mõelda. IT ja kultuuri sümbioosis võiksid sündida suured asjad. Kultuurne Silicon Valley, miks mitte. See kõik on omavahel seoses – haritus loob ettevõtlust, ettevõtlus töökohti, töökohad toovad inimesi, inimesed toovad elu, inimesed tarbivad kultuuri, kultuuril on rohkem väljundeid. Pane võrrandisse ükskõik kuidas pidi, see tundub loogiline, ei? Ja jutt ei ole ju ainult IT-alaste töökohtade loomisest. Inimeste lisandumisega tekib rohkem nõudlust teenindussektorile ja kogu majandusele üldisemalt.
  2. Sõudekanal. Kuluaarides on kuulda, et see ei pruugigi olla nii võimatu missioon, nagu esmapilgul paistab. Kui Viljandist saaks rahvusvahelistele standarditele vastav sõudmise treening- ja võistluspaik, tähendaks see uusi elanikke, meeletult turundust, turismi ja mida kõike veel. Viljandi kasuks räägivad valmis olevad tugistruktuurid. Teeme Viljandi järvest uue pärimusmuusika festivali, miks mitte?

Oot-oot, ütleb lugeja. Kuidas nüüd nii, et me hülgame oma tugevaimad küljed, oma vaimsuse, ja sukeldume tundmatusse? Kas see ei ole viimane kirstunael?

Vastupidi. Viljandi kultuurikiht on tõepoolest kivikõva. See ei kao kuhugi ka ilma rambivalguseta, vastupidi – kultuur ootab inimesi juurde, sest meil on pakkuda nii-nii palju rohkem.

Elame-näeme, mis nendest kahest suurest asjast saab. See on suuresti entusiastide, aga mingil määral ka riigi tasandi otsustada, kas meil on lootust. Peamine on see, et me ei kõrbeks kummagi suure plaaniga kohaliku tasandi kemplemiste pärast. Sellised suured prioriteedid peavad väikeses kogukonnas olema konsensuslikud ja kasutama ära kogu potentsiaali – igat kontakti, lobitööd ja veenmist, mida võimalik. Tuleb kõrvale heita riigipoliitika ja erinevad maailmavaated.

Kas Viljandi poliitikas osalevad täna inimesed, kes oskavad suurelt mõelda ja kellel on plaan? Kas selliseid on tulemas? Ootame, flaiereid ja välgumihkleid peaks hiljemalt mõne kuu jooksul saama.

Näh, ainult kaks punkti oligi? Mõtteid (ka täiesti uusi) on tegelikult ju veel, need suured visioonid ringlevad inimeste peades igapäevaselt, meil ju ka. Aga nendest juba edaspidi, valimisteni on ju veel aega ja tasub oodata, mille uuega kandidaadid ise lagedale tulevad. Aga kui Sinul mõni mõte on, kuidas Viljandit paremaks teha, siis kirjuta meile – yo@vlnd.ee. Võimu meil ei ole, aga hääl on tugev ning selge, ja – mine sa hullu tea – äkki suudame ellu viia!