Linn kihab! Ei tea, kas asi on lähenevates valimistes või asjaolude kokkulangemises, aga sport on praegu oi-oi kui kuum teema. Olete segaduses? Pisut oleme meie ka. Arvamusi tuleb nagu saelaudu ükskõik millisest endast lugupidavast saeveskist. Ja mis kõige vahvam – arvamused on erakondadeülesed. Sõna on võtnud reformierakondlased, sotsid, ajakirjanikud, spordiklubid ja spordisõbrad. Ei saa meiegi kehvemad olla – ütleme sõna sekka!
Me fänname kohalikku jalkat, käsipalli, lauatennist ja kõiki teisi spordialasid, kus meie omad poisid ja tüdrukud tegusid teevad. Seetõttu ei saa õigeks pidada, et esitletakse väiteid, kuidas üks ala on suuremas soosingus või väärib vähem toetust kui mõni teine. Ei ole õige süüdistada jalgpalliklubi selles, et nende juhid oskuslikult linnale lisarahastust on organiseerinud, samal ajal ei ole õige süüdistada väiksema populaarsusega alasid selles, et nemad alaliselt rohkem doteeritud on. Ära süüdista subjekti, süüdista süsteemi. Mitte, et me anarhistid oleks.
Mis värk siis on? Läbivalt paistab olevat nii – kõik, kes midagi arvavad, ütlevad, et täna on kogu sporditeema Viljandis ummikusse jooksnud. Spordiklubid saavad täna võhiku jaoks arusaamatult erineval määral linna tuge. Kõige parem näide kääridest on ca 900 eurot per rattur Viljandi Rattaklubis ja 100 euro ringis per jalgpallur Viljandi Tuleviku jalgpalliklubis. Rahul ei ole põhimõtteliselt mitte keegi. Segadus on palju.
Diskussioon sai alguse sellest, et arusaamatute kääride lahendusena pakuti välja pearahasüsteem. See tähendab, et linn toetab igat ala täpselt nii palju, kui on noori, kes seda harrastavad. Tundub ju lihtne? Kahjuks päris nii lihtsad asjad ei ole. Paar põhjust võhiku pilgu läbi –
- Spordialad on erinevad. Spordivahendid, võistluste geograafia ja spetsiifika on niivõrd erinev. Me ei saa asetada ühele pulgale jooksjaid ja jalgrattureid, võrk- ja jalgpallureid.
- Selline meetod toob kaasa spordialade vähenemise – väikese populaarsusega alade puhul ei jätku raha treenerite palkamiseks ja kõikvõimalike muude kulude eest tasumiseks. See aga toob kaasa raskused eelkõige spordikooli toimimisse. Ja spordikool on miski, mille üle Viljandil tasub uhke olla.
- Täna on spordiklubide eelarved väga erinevad. Ühes rahapajas suplevad noortesport ja täiskasvanute liikumisharrastus. Saavutussport ja muud teenused, mis spordiklubidele antud. Ühe mütsiga löömiseks PEAB olema ka sisu ühtlustatud. Teenuste (ürituste korraldamised, vara hooldamine ja muu) peab olema eraldatud treenimisest, saavutsussport peab olema eraldatud noortespordist.
Meie üleskutse on – vähem vingumist ja rohkem ideid, kuidas probleemi lahendada. Siinkohal suur respekt ettevõtja Rain Hüvale, kes on võrdse rahastamise põhimõtte välja käinud. Teine konkreetne idee, esimese variatsioon on pärit ajakirjandusest – Marko Suurmägi õhku visatud mõte pearahade ülempiirist. See tähendab, et linn maksab iga pea kohta ühe teatud summa, aga sellel arvul on ülempiir. No näiteks 100 last ja noort, ja kui klubi tahab sellest suurem olla, tuleb vahendid ise leida – küsida rohkem lapsevanematelt ja sponsoritelt. See idee on esimesest parem seetõttu, et annab võimaluse välja jagada rohkem raha ühe “pea” kohta. Ja see omakorda annab väiksematele aladele rohkem elulootust, mistõttu Viljandi spordielu jääks pigem mitmekülgseks. Küll aga näeme selleski tegelikult suurt viga – nõrgemaks jääks ka tipp. Viljandis muutuks keerulisemaks mõne ala esiletõus ja eriti suur populaarsus. Kui astmelise tulumaksu puhul räägitakse “palgalõksust”, võib siin näha ohtu spordiala “lennukuslõksu” tekkimisele.
Jah, nagu eelpool oli juttu, praegusel kujul ei mängi välja kumbki idee. Me ei saa väikeste alade jätkumise huvides kärpida suurematele spordialade tiibu, ja paar populaarsemat ala ei saa tõmmata kriipsu peale võimaluste paljususele. Lahendus? Hübriid, nagu ikka.
- Teha spordialade rahastamine juppideks lahti. Noorte treenimine, saavutussport ja teenuste osutamine tuleb viia lahku.
- Noorte treenimisele kuluva raha puhul kaaluda ilma ülempiirita võrdset kindla summaga pearahasüsteemi.
- Doteerida klubisid eraldi võistlustel käimise huvi/vajaduse/võimaluste, varasemate (ja oodatavate) saavutuste ja olulisuse osas Viljandi tutvustamisel. Selle jaoks peaks kokku kutsuma vastava komisjoni, kes igal aastal või iga paari aasta tagant rahastuse kriteeriumite alusel üle vaataks.
- Aidata järele erilistel alustel neid spordialasid, mida ähvardab oht hääbuda, aga mille olulisuses komisjon üksmeelel on.
- Teenuste osutamine viia täielikult lahku noortespordi rahastamisest.
- Vajaduspõhine toetus, et ükskõik kui väikese sissetulekuga peredes saaks lapsed huvitegevuses osaleda. See on oluline.
Mis see tähendab? Et võimalik pearaha on küll madalam, aga moodustab baasi, millele moodustub vastavalt ala perspektiivile teine kiht. Siinjuures tuleb klubidele anda senisest veelgi vabamad käed selle osas, kuidas seda raha täpselt kasutada. Sellesse võrrandisse tuleb kokku kirjutada ka muusikakooli, kunstikooli ja huvikooli tegemised (ja teised võimalikud huvtegevused).
Võhiklikkus on praegusel hetkel relv, mis lubab meil ideid välja pakkuda. Spetsialistid ja teised arvajad – nüüd on teie kord see idee pihuks ja põrmuks teha! Facebooki kommentaarium on avatud!
Loe lisaks:
http://sakala.postimees.ee/4252277/paevakommentaar-jalgpall-tuleb-jalgpall-tapab
http://sakala.postimees.ee/4252403/kommentaar-jalgpall-on-juba-siin-ega-tapa-kedagi