MÕTE: Mis juhtub, kui anda inimestele võimalus oma linna enda näo järgi kujundada?

Kui tädil oleks rattad all, oleks tädi omnibuss. Kui kodanikel oleks pliiats käes, oleksid nad linnaplaneerijad?

Me diskuteerime avalikult selliste suurte arenduste üle nagu veekeskus, haigla, kaubanduskeskused, spaa. Ja on ka õige: need on olulised objektid, mis toimivad oma ümbruskonnas väga vajalike katalüsaatoritena. Neil on potentsiaal oma keskkonda oluliselt rikastada või aastakümneteks sootuks ära solkida. Minu meelest ei ole need objektid linnaehituslikult üldse keerulised. Võiks öelda, et nad on tegelikult дело техники. Nendesarnaseid on Eestis varemgi tehtud, maailmast rääkimata. On tellija, on linnakodanikud. On planeerijad, arhitektid, insenerid. Arutatakse veidi seda või teist nüanssi ja tehakse ära. Varem või hiljem. Aeg näitab, et ka keerukamad vaidlused suudetakse kaante vahele vormistada. Dialoog on siinkohal võtmesõna. Samas on Viljandis suurem ja linnaehituslikult põnevam väljakutse, kui on teistes Eesti linnades.

 

Veetsin kogu oma lapsepõlve esimest päevast kuni ülikooli minekuni Männimäel. Seal kasvasin üles, käisin lasteaias, koolis. Sellest ajast, kui Viljandist lahkusin ning ülikooli läksin, on möödunud 12 aastat. Viljandi linn on sellest ajast oluliselt arenenud. Tänavaid on korrastatud, riigigümnaasium rajatud, vangla kaubanduskeskuseks digimuundatud, kino lammutatud, kino ehitatud, lauluväljak ja Ugala renoveeritud. Kuid Männimäe on ikka Männimäe. Mõnele majale on kasukas selga tõmmatud, ühele uhkem, teisele nirum. Aga olemuslikult ei ole midagi muutunud. Mina ei söanda öelda, on see hea või halb. Küll aga tean, et sellest võiks julgelt rääkida. Võiks rääkida palju rohkem ja avatumalt kui kaubandus- või veekeskustest, sest lõpuks on see väga paljude inimeste kodu. Väga paljude lapsepõlve mängumaa. Väga paljude tulevike lähtepunkt. Üldse võiks rohkem teineteisega linnaruumist rääkida. Oleme paraku ikka kinni selles mõttemallis, et keegi tuleb ja teeb. A kes see teine on, kes meie kodu teab paremini kui meie ise? Viimaste aastate kaasava eelarve protsess näitab, et inimestel on tohutu huvi oma ümbruskonna vastu. Peaksime lihtsalt seda sädet veidi ergutama. Tahame teha Viljandist parima elukeskkonna? Alustame sellest, et küsime nendelt inimestelt, kelle kodu see on, millist elukeskkonda nad tahavad! Miks on see keerulisem kui veekeskuse planeerimine? Sest siin ei ole valmis retsepti. Siin peab olema tahtmist ja nutikust luua koostöövorm, kus sajad inimesed mõtlevad koos lahendusi, mitte kitsendusi. Peab olema südikust luua keskkonda olukorras, kus „raha ei ole”. Meil ei hakka kunagi olema nii palju raha, kui oleks vaja. Aga me võime olla kogukonnana nutikad ja leida lahendusi, mis teevad meie kodu hubasemaks. Võime saada aru, millist ümbruskonda me soovime. Vahest on selle sõnastamine palju keerulisem, kui selleks raha leidmine.

Ja see ei puuduta ainult Männimäed. Viljandi on ka Kantreküla, Paalalinn, Kesklinn, vanalinn, Uueveski, Peetrimõisa, Kivistiku ja kõik, mis nende vahele jääb. Kõik nad on koduks Viljandi inimestele. Kõik nad on väärtuslikud. Kõigis neis elavad inimesed, kes oma linnast hoolivad. Mis juhtub, kui anda neile võimalus oma linna enda näo järgi kujundada? Äkki nad ongi linnaplaneerijad?

Autor: Ditmar Martinson

Lugu ilmus esmakordselt VLND paberajakirjas 2017. aasta lõpus. 

 

 

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

1 × five =