“Made Nº2 – see on osa kontsertsarjast, mis on varem toimunud ühe korra.”
Tõepoolest on varem sellist asja saanud näha ühe korra, detsembris tegi Made Nº debüüdi Viljandi Gümnaasiumis Made Nº1 näol. Nüüd on tudengid jõudnud Pärimusmuusika Aita. Ja kui tudengid jõuavad, jõuavad jõuga.
6.detsembri õhtul sündis Aidas jõuluime. Natuke omataoline, mitte päris pühadeajal ning muusikagi polnud kuigi jõulune. Kuid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ongi siin selleks, et traditsioone murda ja hoida, mõlemat korraga. Ning tuua oma noored koolist rahva ette. Inimestele serveeriti mitmeid erinevaid koosseise noorte muusikute seast, et igaüks leiaks oma lemmiku, lisaks vürtsitati õhtut üllatustega Taanist ning helimeeste pundist. Nende kõigi abil võisid muusikamaailmast leida nii mõndagi uut ja huvitavat. Üks koosseis teise järel toodi ette nii klassikute kui ka noorte endi teoseid, et luua meeleolu, mida jäljendada ei saa ning ei kavatsetagi.
Jõuluaega polnud siiski täiesti unustatud. Ehtsad Eesti kuused, jõulusokud, jõuluteemalised meelelahutuslikud vaheklipid ning mõne koosseisu ütlemata kulda ja karda täis riietus ei lasknud unustada, et pühad on ikkagi seal. Traditsioonide kallal saab küll nokitseda ja loovust kasutada, kuid olgu siis jõulusokudki laval.
Kogu kontserdist õhkas tugevat TÜVKA vibe’i – oli näha, et muusikud tundsid end mugavalt, nalja visati nii üksteisega laval kui publikuga. Ka publik ei jäänud muusikutele alla, aplodeeriti valjult ning tihti, iga soolo vääris oma aplausi ning mõni neist ka karjumist ja vilistamist. Laval ei olnud koos vaid õpilased, vaid tihti ka õpetajad. Ühed õnnelikumad kui teised. Ühine energia pani ka kõige ootamatumad instrumentaalsed koosseisud kõlama loomuliku ja õigena. Kakofooniast polnud kontserti vältel varjugi.
Millist stiili oodata, minnes Mademele? Minu soovitus oleks õieti mitte midagi oodata – üllatatakse sind nagunii. Sama palju kui džässi võid oodata regilaulu, sama hästi kui Norra pärimusmuusikat võid oodata Aafrikast Eestisse reisinud meloodiad. Saad kõike ilma, et ükski stiil kannataks või tunduks kehvem või parem või mõni teine. Iga ansambel ja bänd teeb seda, mida nemad hästi teevad. Ja kui ma ütlen hästi, siis tõesti hästi. Muusikaõpilaste kontserti oodates oleme harjunud olema valmis püüdlikeks lugudeks, mis õpetaja käsi õpilase ette tõstnud on. Siin on aga näha, et lood on enda ette tõstnud õppurid juhendajatega koos ning minevikku jäänud muusikakooli kontserdid ei ole olnud asjata – tasuta sissepääsu eest saad muusikaelamust rohkem kui küll, lisaks ka mõtte, et oleksid sinna nõus tulema ka pileti eest.
Lastes muusikaõpilased kooli seinte vahelt välja, ei tule nad sealt välja üksi – kaasas on äratuntav noore muusiku rõõm ja uhkus, mida toodavad tunnid harjutamist ja hea seltskond. Kui miski võib siduda kümmekond erinevat koosseisu ja stiili üheks, siis on seda karismaatilised esinejad, kelle kommentaaridest ja laval olekust kiirgab, et tema ei ole seal vaid selleks, et asi tehtud saada. Rõõm on näha laval inimesi, kes hindavad seal olemist ja kuulda saamist.
Kui sina see kord Madele ei jõudnud, siis minu isiklik soovitus on, et järgmine kord ole kohal. Karta on, et märtsiks on tudengid veel paar korda paremaks saanud ning mitte tulles jääd ilma veel karmimast kontserdist. Tule hinda Viljandi noori ja saad vastutasuks õhtu täis ägedat muusikat. Tegelt ka ägedat. VLND garantii.
Arvustus: Hanna Kerstina Kartau / VLND
Fotod: Silver Tõnisson / VLND