Keda uskuda? Kas on olemas õige ja vale? Kuidas ma tean, et see, mis Sa väidad tõsi olevat, on siiski tõsi? Kuidas ma tean, et see, millest kõik lehed pasundavad ja uudised  räägivad, ei ole mõne mõjuka huvigrupi kinni makstud jutt? Aga äkki on hoopis see vandenõuteooria, et kõik on kinni makstud, mõne vaenu ja hirmu tootva huvigrupi liikuma lastud jutt? Et ühiskonda lõhestada, misiganes põhjusel.

Iga natukenegi uudishimu omav inimene elab tänasel päeval sisuliselt inforahe all. Igaühel on oma arvamus, mida peetakse õigeks, püütakse pähe määrida. Mõlemal pool kraavi on maailma mustvalgena näevad inimesed, mõned veidi hallimad nende sekka. Ma püüan iga päev saada selgust, mis see õige vastus on, kord usun ühte, kord teist, kord võtan kesktee. Ahjaa, kõige hullemad on ju need, kellel uudishimu (enam) ei ole. On seisukoha võtnud ja nii on. Ükski argument ei aita. Ja see, kes vastupidist väidab, on eksiteel.  Tule minuga kaasa kahele mõtterännakule,  ja saad aru, kui raske on mõlemat kraavi mõista, kui raske on leida õige vastus. Kaks väidet, mis võivad kukkuda nii- ja naapidi. Mina ei tea kuidaspidi õige on. Kui rahvahääletus tuleks, jätaksin hääletamata. Või hääletaks nii, kuidas konkreetsel päeval tunne on. Ratsionaalselt ja vähemratsionaalselt argumenteeritud, nii nagu peavoolu-ja alternatiivmeediast aru saadud.

 

Eesti peab pagulasi aitama

POOLT: Meie kohustus on aidata neid, kes on hädas, kes kardavad oma elu eest, kes ei saa oma riigis tagakiusamata elada.

VASTU: Suurem osa sõjapõgenikest on mehed ja iga mehe kohus on oma kodumaad kaitsta, miks nad siia ronivad?

POOLT: Olukorda Süürias (ja mujal) ei saa võrrelda klassikalise “Vabadussõja” olukorraga, kus on selgelt eristatavad vaenlased ja “omad”. Võitleb korraga väga mitu osapoolt, sisuliselt kõik kõigiga. Kohalikud ei tea isegi, mis see õige on. Surm on iga nurga taga.

VASTU: Meie ei suuda neid inimesi enda ühiskonda integreerida, näiteid on üle Euroopa küll ja küll. Kas ma pärast seda ka olen poolt kui mõni immigrant mu tütart vägistab?

POOLT: Meil puudub isiklik kogemus, samas saame Euroopa vigadest õppida ja teha asju õigesti. Need arvud ei ole nii suured, kuidas me paarisaja inimesega toime ei tule?

VASTU: Need ei ole sõjapõgenikud, kes saabuvad. Vähemalt osa neist. Need on pesuehtsad terroristid. Miks me nii sadistid oleme, et pommimehi enda juurde elama võtame?

POOLT: Teise maailmasõja ajal põgenesid tuhanded eestlased välismaale. Nende ees ei pandud piire kinni, neid ei aetud minema, neile anti võimalus end üles töötada. Miks me oleme nii silmakirjalikud ja teistele rahvastele samaga ei vasta?

VASTU: Eelmine argument ei ole pädev, sest Eesti vs Süüria ja Eesti vs Kanada kultuuride kokkupõrke erinevus on tohutu. Eestlasel on Kanadas kordades lihtsam ühiskonda sulanduda.

POOLT: Kõige suuremat koormust põgenikekriisiga seoses kannavad Kreeka ja Itaalia. Kui meie neid täna ei aita, ei ole meil õigust häda (konflikt naaberriigiga) korral loota, et nemad meile appi tuleks.

VASTU: Kui ühe korra mingi hulk põgenikke vastu võtta, ei piirdu järgmised kvoodid sadadega, mistõttu meie riik ja kultuur on ohus, palju tõhusam oleks neid inimesi kohapeal aidata ja sajad tuhanded konfliktipiirkondadesse tagasi saata.  

POOLT: Sõjapõgenike vastuvõtmine ei too riigile märkimisväärseid lisakulusid. Kahe aasta jooksul tasub riik toimetulekutoetust, mis on võrdne kitsikuses eestlastele makstavaga, kulud peavarju ja keeleõppe eest tasub Euroopa Liit. Kõik muud toetused on samuti samad, mis Eestis üldiselt kehtivad. Kahe aastaga peaksid põgenikud olema võimelised meie tööturul tegutsema hakkama, andes sellega panuse majanduse elavdamisse.

VASTU: Valitsus ei räägi sellest, aga tegelikkuses makstakse põgenike tulekule tohutult peale. Erinevad allikad räägivad kuni 2000 eurost kuus (peamiselt ca 700). Meil on niigi vaeseid palju, miks kaugema kandi rahvas on olulisem kui oma inimesed?

 

Kanep tuleb legaliseerida

POOLT: Kuna tarvitajaid on tegelikkuses juba ääretult palju, tõuseks (vähemalt suures osas) põranda alt põrandale kerkiva kanepiäri tulemusena riigi maksutulu, sest legaalne kanep maksustatakse. Seda raha on võimalik ära kulutada erinevalt, alustades õpetajate/politseinike/päästjate palkadest, lõpetades tulumaksu langetamisega.

VASTU: Maksulaekumine tõuseb, aga samas kasvab kanepi tarvitajate hulk ja sellega seonduvad tervisehädad, mis on lisakoormuseks haigekassale. Rahva tervis kaalub maksutulu üles.

VASTU: Kanepi legaliseerimist veab Kaur Kender, kes ei ärata erilist usaldusväärsust ja tekib tunne, et asjasse on segatud mingid isiklikud huvid.

POOLT: Samas on liikumisse oma panuse andnud ka näiteks räppar Reket, kes tundub mees teisest äärmusest – intelligentne, tasakaalukas, mõistlik.

POOLT: Kanepi kvaliteet tõuseks riigi range järelvalve all, kehva (tervist kahjustavat) toodet leidub vähem.

VASTU: Miks peaks üldse keegi seda kallimat kraami ostma, kes varem juba tarvitanud on? Järelikult jääb alles ka arvestatav põrandaalune tegevus.

POOLT: Hästi palju räägitakse sellest, kuidas kanep on ohutum kui alkohol ja aitaks ka alkoholitarbimist vähendada. Kõlab hästi ju?

VASTU: Samas on ka pahupoolt- häireid käitumises, rikutud elud, oma lugusid segi läinud lastest rääkivad emad.

POOLT: Mitmed tublid ühiskonnategelased on viimasel ajal julgenud kanepi kaitseks sõna võtta, teiste seas kriminoloogiaprofessorid.

VASTU: Ühiskonna vastasseis sellele on nii suur, me ei ole selleks veel valmis.

 

Nagu näha, võib öelda nii ühte kui teist. Mõlema teema puhul suudavad mõlemad seisukohad hea argumentatsiooni puhul teise ümber lükata. Kui kustutada ühe poole argumendid ära, tundub teine pool pädev. Sõltub sellest, mis meelsusega oled. Mis on selle loo mõte? Ühest küljest näidata dilemmat, mis ühe noore inimese sees valitseb. Sest siinkirjutajal tõepoolest ei ole kummagi teema suhtes ühest seisukohta. Usub natuke ühte ja natuke teist. Teisest küljest on soov näidata, et ei ole musta ja valget. Ei ole nii, et üks pool valetab täielikult ja teine pool on hea. Ei ole nii, et ükski neljast suunast, mis siin öeldi, oleks üksi täiesti ideaalne. Mis tegelikult on õige, ei tea keegi. Kõlab nagu klišee, aga päriselt kah. Need, kes väidavad, et teavad, on tihtilugu need, kes ikka üldse ei tea. On neid, kes usuvad, et valitsus kontrollib meediat ja seetõttu jäävad asjad rääkimata. Seda mina ei usu. Mõne tõe või pooltõe pealt seisukohta võttes on oht ise narriks jääda. Tuleb tänulik olla, et meie ei ole täna need inimesed, kes raskeid otsuseid vastu peavad võtma. Ja sellepärast tasuks ehk mitte igat otsust, mis esmapilgul vale tundub, mutta tampida. Või arvad Sina teisiti?