(Tahtmata loos kedagi solvata, ei nimetata kirjutises tänava nime ning inimeste nimed on muudetud)
„Kas sinu lapsepõlv oli õnnelik?“ Tihtipeale kuuleme seda küsimust erinevatest jutusaadetest, kus saatejuht püüab intervjueeritavat publikule paremini tutvustada. Ilmselt on seda küsimust kuulnud ka paljud vanemad inimesed. Kui keegi sellise küsimuse mulle esitaks, siis ei oskaks ma sellele vastata. Mitte et ma seaksin õnne definitsiooni filosoofiliselt küsimärgi alla, vaid seepärast, et minu Viljandis möödunud lapsepõlv pakkus mulle nõnda mitmesuguseid kogemusi, mille puhul üldistada seda kõike ühe positiivse emotsiooniga oleks ilmselt liialdus. Küll aga võin veendumusega tõdeda, et need aastad, mis ma elasin oma armastava pere keskel selles linnas, olid põnevad, värvikad ning nukrutsemiseks polnud suurt põhjust.
Mingil põhjusel aga olen ma viimasel ajal hakanud meenutama oma kunagist kodutänavat ja seal asunud elanud naabreid. Jah, kuigi ma olen tänaseks elanud juba mõned aastad paneelmajas koos 80+ inimesega, suhtlen ma nendega oluliselt vähem, kui ma tegin seda oma toonaste naabritega (mitte, et seegi suhtlus oleks olnud kuigi aktiivne). Võimalik, et just see kontakti puudus on pannud mind mõtlema nostalgiliselt sellele, mis kõik oli. Olles avastanud enda jaoks sellise kodanikualgatuse nagu VLND, leidsin et just selliste meenutuste jagamine võiks olla osake sellest leheküljest. Seega lubage mul neid meenutusi Teiega jagada.
„Äkki oli Mati?“
Selles endises kodutänavas oli vaid üks eramaja. Selles elasingi mina koos vanemate ja kahe suguseltslasega. Ülejäänud hooned olid seal kortermajad, igaüks neist veidi omamoodi. Nimelt olid selle tänava hooned valminud kas enne sügavat nõukaaega või siis üksikprojektidena seltsimees Brežnevi ametiajal. Kuidagi oli sellele tänavale eksinud ära ka üks Hruštšovka, mis aga muudest korteritest ümbritsetuna ei tundunudki nii hall ja kõle. Vanemad inimesed teadsid rääkida, et omal ajal plaaniti sinna rohkemgi neid peletisi ehitada, kuid need oleks sinna mahtunud vaid siis, kui vanemad hooned oleks eest ära lammutatud. Õnneks ei hakatud tublide proletaarlaste kortereid lõhkuma ning rahulduti sellega, et see ükski hall elukas püsti sai.
Minu kodu vastas seisis kaks kortermaja. Esimene oli kolmekordne ja kahe rõduga pätsuaegne ehitis, kus oli mälu järgi 4 korterit. Võimalik et rohkemgi, kuid sellisel juhul pidid need olema lihtsalt tühjad. Elu neis igatahes polnud. Kui aga rääkida sealsetest elanikest, paistavad silma eelkõige kahe korteri rahvad.
Esimene neist oli… kui aus olla, siis ega ma ei teagi, mis selle perekonna nimi oli. Tegu oli neljaliikmelise perekonnaga, kus oli eeskujulikult ema, isa, õde ja vend. Kuigi tihedalt me selle perega ei suhelnud. Selle pere noortega me suurt kokku ei puutunud, sest nad olid minust ja mu õdedest-vendadest 4-5 aastat vanemad. Seega olime nende jaoks pädad. Samuti ei tundnud me eriti pereema, kuna ta oli vaikne ning tagasihoidlik inimene. Alati teretasime, vahest harva vahetasime paar sõna ilmagi kohta, kuid see oli ka kõik.
Mõneti teine oli lugu pereisaga. Tema oli jutukam ning muhe sell, kes töötas remondimehena. Üks esmastest mälestustest temast on, et aastaid sõitis ta vana Audi 80-ga. Hiljem vahetas ta selle välja ehteestlaslikult VW Passati vastu. Minu isa oli toona paras õlinäpp ning alati, kui ta õues auto kallal nokitses, tuli naabrimees juurde ja vahetas papsiga mõningad sõnad. Ta oli tore naaber, kellega sai vahest argisest elust räägitud. Ta polnud teab mis „narratiivi-vana“, seega ei jõudnud vestlused ilmast, autodest ja anekdootidest palju kaugemale. Tänu sellele ei tekkinud temaga suuremaid eriarvamusi. Pole ju vahet, kas lennukis oli eestlane, sakslane ja venelane, või hoopis britt, ameeriklane ja itaallane.
Päris väikesena olin ma liiga noor, et „onu“ nime teada. Kõik vanemate tuttavad olid onud ja tädid. Vanemana tundus jällegi veidi imelik naabrimehelt küsida „mis su nimi on?“. Kummalisel kombel polnud ma kuulnud kunagi ka seda, et isa oleks naabrit nimepidi teretanud. Seega küsisin kord teismelisena isalt: „Kuule, mis selle naabrimehe nimi on?“ Isa mõtles korra, sügas lõuga, ning kostis: „See hülge näoga või? Kuule, ega mina kah ei tea. Ma pole kunagi küsinud. Äkki oli Endel?“
Kui hakkasime perega sealt tänavalt pärast paarikümmet aastat elamist ära kolima, jäime kambakesi mõtlema toimunud sündmustele. Kui teemaks tuli naabermaja rahvas, kostis isa pärast pikka-pikka mõtlemist: „Äkki oli Mati?“. Vot nii hästi me selle naabri nime teadsimegi.
Teine perekond, kes selles majas elas, koosnes pensionär Veerast, tema pojast ning lapselaps Stanislavist. Tegelikult Stanislav ja tema isa ei elanud seal, aga nad käisid Veerat igal koolivaheajal vaatamas. Veera oli liikumisraskustega vanur, kes elas teisel korrusel. Ometi käis ta iga päev väljas värsket õhku hingamas, kuid mida aastad edasi, seda vähem teda näha oli. Ma pole kindel, kui palju ta eesti keelt rääkis, aga ütlesin talle alati tere ning tema mulle vastu.
Veidi rohkem suhtlesin ma Stanislaviga. Stanislav oli minust paar aastat vanem vene poiss, kes rääkis eesti keelt täpselt nii palju, et me temast aru saime. Samas jäi tema aktsent osadele naabrilastele aeg-ajalt hambusse. Stanislav ise ei tundunud laskvat end sellest häirida. Võib-olla oli ta sellega harjunud.
Nooremas eas me ikka mängisime natuke koos, kuid mida vanemaks me saime, seda vähem oli kokkupuudet. Teismeeas nautis Stanislav trikirattaga sõitmist ning koos paari tuttavaga harrastasid nad trikiratastega Viljandi järve hüppamist. Aga mingi hetk muutus ta iseseisvamaks ning ilmselt polnud isal enam vajadust tuua poissi vaheajaks vanaema juurde. Seega puudub mul igasugune teadmine, mis temast saanud on.
Stanislavi isa, kelle nimi mulle kuidagi meelde ei tule, oli oma natuurilt ehe 90’ndate võll. Kiilas pealagi, t-särk, teksad, välismaa tossud – see oli tema teema. Ajapikku lisandus ka nahktagi. Ma ei tea, mis tööd või äri ta tegi, kuid iga paari-kolme aasta tagant muutusid tema Audid üha uhkemateks. Audi 80 kasvas algul 100’ks, siis A6-ks, A8-ks, lõpuks vist isegi Q7-ks. Seega milles iganes tema töö seisnes, pidi see olema tulus.
Aga ta ei olnud üldse ebameeldiv inimene. Stanislavi isa käis samuti minu isa õliseid näppe kaemas. Sarnaselt „hülge näoga“ naabrimehele polnud temagi ilmselt „Hõbevalge“ lugejaskonnaks, mistõttu piirdusid jutud seegi kord küsimustega ilma ja mootoriõlide kohta. Kuigi mitte alati. Vahest võttis Veera poeg viina ning tuli välja, et karmi välimusega naaber on purjuspäi üpris melanhoolne sell. Nii sai isagi korduvalt auto nokitsemise kõrvale kuulda, kui raske see elu siin Eestis ikkagi on. Kui häda sai kurdetud, soovis Veera poeg kena õhtut ning vaarus tagasi korterisse. Mõnikord oli kosta, kuidas Veera poja kodus häälekalt vastu võttis. Meelde on jäänud hüüded nagu „Чертов пьяница!“, „Я не могу!“ jms. Ega poegki sõnu võlgu jäänud, mistõttu päädisid mõnedki õhtud paraja kisakontserdiga.
Mingi hetk muutus Veera tervis õige niruks ning poeg otsustas ema hooldekodusse viia. Veidi aega hiljem kuulsimegi ühelt teiselt naabrilt Veera surmast. Poeg pani korteri müüki ning mingi hetk koliski sinna uus pere sisse, kuid alles hiljuti nägin selle korteri müügikuulutust…
Loo autoriks on VLND külalisautor M. Jürnas