Meile meeldivad kõikvõimalikud noortealgatused, mis muudavad Viljandi linna elu kirevamaks. Ekstreemspordiüritus Pidu ratastel toimus esmakordselt 5. detsembril Viljandi Lennukitehases. Korraldajateks olid Viljandi Jakobsoni Kooli 8. klassi õpilased Kelli, Katariina, Keiju-Triin ning Grete. Neiud on lubanud järgmine aasta sündmust korrata. VLND toetab, sest mis oleks meie jaoks veel rohkem päris, kui ekstreemsport ning tüdrukud? Eks!
Võtsime korraldustandemi kokku ning rääkisime päris tõsiselt ekstreemspordisündmusest ning sellest, kuidas üleüldse 4 tüdrukut selleni jõudsid. Loe ja jaga sõnumit! Noored tegudele!
Kuidas jõudsid neli tüdrukut selleni, et korraldada BMX ja tõukerattavõistlus?
Keiju: Oleme juba pikemat aega tundnud huvi ekstreemspordi vastu ning sellest tuli ka idee korraldada võistlus, kus noored saavad end proovile panna ning oma oskusi näidata ja selle abil saime ka ise kogemust juurde.
Aga kus kohast see huvi tulnud on?
Grete: Oleme käinud paljudel sellistel üritustel ning soovisime proovida ka omal käel taolise ürituse korraldust.
Miks just BMX ja tõukeratas?
Keiju: Valisime BMXi ja tõukeratta kuna need on Viljandis kõige levinumad ning just need kaks kategooriat on meile juba pikemat aega huvi pakkunud.
Mis tundus kõige raskem asi korraldamise juures? Ja kuidas selle lahendasite?
Grete: Kõige raskem kogu projekti juures oli sponsorite leidmine. Enamus ütles ära ning paljud jätsid vastamata. Olukord lahenes kui meie juhendaja Moonika Pärna suunas meid Viljandi Noorte Volikogu poole ning sealt saime vajaliku summa ürituse läbiviimiseks. Keeruline oli ka aja planeerimine, mille tõttu pidime ürituse algsest kuupäevast edasi lükkama.
Kas saite õnnestunud korraldusest motivatsiooni ka edaspidi midagi sellist teha?
Kelli: Üritus motiveeris väga, saime uusi kogemusi ja teadmisi, mida järgmine kord paremini teha ja mida muuta. Saime palju tagasisidet ürituse kohta ja nõuandeid. Kindlasti korraldame uuesti järgmisel aastal üritust ja anname ka mõne muu kategooria huvilisele võimaluse ennast proovile panna.
Milline tööjaotus oli?
Keiju: Tööjaotus oli järgmine: Grete tegeles rahaasjadega, Katariina ülesandeks oli reklaam, mina ajasin korda kõik võistlusega kokkupuutuva (žürii, esmaabi..) ja Kelli tellis käepaelad ning fotograafi ja tegeles ka võistusega kokkupuutuvaga (esmaabi). Muidugi oli meil ka tiimitöö ja kui kellelgi oli abi vaja, siis aitasime teineteist.
Ja mida peate suurimaks õnnestumiseks kogu selle protsessi juures?
Kelli: Kõige suuremaks õnnestumiseks peame seda, et meil õnnestus läbi viia rohkete osalejatega üritus, mis kõigile väga meeldis. Suutsime tuua kokku ka mujalt Eestist noori BMX-rattureid ja tõukerattureid, kes osalesid ja ka tulid vaatama, kaasa elama omadele.
Miks soovitaksite omaealistel sellise nö ürituskorralduse teekonna ette võtta? Mida see teile andis?
Grete: Omaealistel soovitaksime hakata üpris varakult oma projektidega tegelema ning aega planeerima. Meile andis selle ürituse korraldamine palju teadmisi ekstreemspordist ning saime super kogemuse ürituste korraldamise osas.
Katariina: Soovitame selle teekonna ette võtta, sest see annab palju kogemusi ürituse korraldamise osas juurde ning noored saavad ka näha seda tegelikku maailma, mis ürituse korraldamise taga peitub.
Fotod: Silver Tõnisson