Kõndides tänasel päeval Viljandi pärlis – vanalinnas –, vaatab mulle vastu hulganisti räämas ja lagunevaid maju ning astudes rahulikule kõrvaltänavale, pean siksakitama porilompide vahel, mis on tingitud teede kehvast olukorrast. Siinkohal ei hakka ma üldse rääkima äärelinnadest, mis võõrale inimesele Viljandist väära esmamulje jätavad. Viljandi järvest ja selle paadimehest lauldakse küll laulu, kuid järves eneses väga ujuda ei taheta. Küsimus, mis mu peas tiirleb, on see: kas nii peab olema või on võimalik üheskoos suure potentsiaaliga Viljandit paremaks elupaigaks muuta?

Minu vaimusilmas oleks Viljandi õdus väike ülikoolilinnak, kus ei tule puudust hubastest kohvikutest, soojadest kodudest ja loovatest ning rõõmsatest elanikest. Kõndides Viljandis, läbiks ma rohelisi parke,  kus vulisevad purskkaevud ja jooksevad rõõmsalt  ringi lapsed. Teekonnal saaksin imetleda teid ääristavaid kauneid maju, mis igaüks oleks omaette arhitektuuriime, astuksin sisse kohvikusse ning jooksin suurepärast kohvi ja sööksin kooki, mis oleks valmistatud kohalike talumeeste toodangust. Viljandi oleks omaette toimiv ühiskond, kus ei tuleks kasutada liigselt palju välismaist toodangut, vaid nii palju, kui on võimalik, oma Eestimaa toodangut või veel parem – Viljandimaa oma.

Kui Viljandis oleks asjalik füüsikahuviline, võiks temast uus Newton sirguda siinsamas kodulinnas, selle asemel, et Tartusse või kaugele piiri taha minna.

Kui ma sõidaks Viljandi linnast välja, ei ümbritseks mind mahajäetus ja tühjus, vaid toimivad talud ja lihtsalt peremajad, kaunites looduspaikades oleks rohkem matkaradu kui tänapäeval. Viljandi linn kasutaks võimalikult palju rohelist energiat, mida genereeriksid turbiinid; rattateid oleks palju rohkem, see võimaldaks liigelda jalgrattaga ja jala, selle asemel, et igaüks oma isikliku autoga siia-sinna liikleks. Tulevik võimaldaks rohkem kasutada ka elektriautosid ja isegi elektri jõul töötavat ühistransporti. Viljandis toimuks rohkem kultuuriüritusi nii noortele kui vanuritele, veel tähtsamale kohale linnaelus tõuseks pärimusmuusika ait ning muusikakontserte korraldaksid linna omad suurepärased muusikud.  Kultuuriakadeemia, mille poolest Viljandi ehk kõige tuntum on, laieneks – nii hoonete kui õppevaldkondade poolest. Kui Viljandis oleks asjalik füüsikahuviline, võiks temast uus Newton sirguda siinsamas kodulinnas, selle asemel, et Tartusse või kaugele piiri taha minna. Viljandi võiks saada kuulsaks tervete ja rõõmsate elanike linnana, kus inimesed toituvad tervislikult, teevad piisavalt sporti ning elavad täisväärtuslikku elu.

Praegu on Viljandi kuulsaim üritus folgifestival, mis on äraütlemata vinge, kuid selliseid ettevõtmisi võiks olla ka teistes valdkondades ja muusikastiilides, näiteks Viljandi jazzmuusika festival, kus esineksid maailmakuulsad artistid. Erinevate üritustega saaks laiendada viljandlaste silmaringi, neil tärkaks soov eristuda hallist massist ja oleks võimalik tutvuda mitmekülgsete eluvaldkondadega.

Küsimus, mis mu peas tiirleb, on see: kas nii peab olema või on võimalik üheskoos suure potentsiaaliga Viljandit paremaks elupaigaks muuta?

See loetelu on kõigest väike ülevaade teemadest, mis on minu jaoks esmatähtsad, kuid seda jada saaks jätkata. Viljandi on üks Eestimaa kõige suurema potentsiaaliga väikelinnu, kuid kunagi ei saa öelda, et nüüd aitab, nüüd on perfektne – alati saab veelgi paremini. Sellepärast kutsun meid, viljandlasi, tegema tööd selle nimel, et meie kodulinnas, oleks veelgi parem elada meil, meie lastel ja omakorda nende lastel ning nii edasi, kaugele tulevikku. Elagu Viljandi!

– Esseekonkurss “Minu VLND” 3. koha laureaat. Töö autor Mano Meelis Onni, Viljandi Kesklinna Kool, 9.b kl.