Rongi kiirus aina tõuseb, Paalalinna eramajad vilksavad üha kiiremini silme alt läbi, kuid ühel hetkel neid enam ei paista. Rongirööpad kannavad mind eemale – üha kaugemale ja kaugemale.

Kolm aastat on möödunud, istun bussi peale ning otsin pingsalt istekohta, mis peab kindlasti jääma uksepoolsesse ritta. Miks? Sellepärast, et nõjatuda pea vastu akent ning enne Viiratsi mäest üles sõitmist heita veel kord pilk Viljandi järvele ning taamal paistvale Viljandi linnale. Vaatan seni, kuni linna enam ei paista. See on hetk, kui olen lahkunud kodust. Pole oluline, kuhu suunda liigun või millist transporti kasutan, kuid olen lahkunud Viljandist – oma kodust.

Ma soovin, et minu retke lõpp-punkt oleks minu kodus, minu Viljandis.

See on minu lugu ning tee, mida olen käinud. Olin saanud 16-aastaseks, kui lahkusin kodulinnast ning läksin Tallinnasse õppima ja ennast avastama. Ei, ma ei kahetse seda, kuna tänu sellele teekonnale õppisin väärtustama oma kodu ning lähedaste juuresolekut. Jah, ma kahetsen seda, kuna mul oli Viljandis olemas kõik ning rohkemgi veel. Maha jäid mu sõbrad, mu pere, mu kodu. Üsna ruttu tekkis minus koduigatsus – igatsus kõige selle järele, mis mul olemas oli, kuid mida ma ei osanud õigel ajal märgata. Kui vaid saaksin, paneksin kõigile Viljandi noortele südamele, et nad ei ihkaks liiga vara kaugemale – küll kõrgemale, kuid mitte kaugemale. Kõigeks on oma aeg.

Viljandi on minu kodu. Koht, kust sain oma esimesed sõbrad; koht, kus õppisin pättuseid tegema; koht, kus sain esimesed kriimustused otsa ette; koht, kus õppisin liitma ja lahutama ning koht, kus õppisin igatsema ja armastama. Koht, mis tegi mind selliseks nagu olen praegu. Kuidas on võimalik ühelt kohalt nii palju õppida ning nii palju kogemusi saada? Vastust ma ei tea, kuid kinnitan, et Viljandi on sellega hakkama saanud.  Mu kodu on mu ustav sõber. Soojad naeratused, taasnägemisest rõõmu tundvad pilgud, lehvitused teiselt poolt tänavalt – see tunne, mille järgi saan aru, et olen hoitud. Me kõik oleme Viljandis hoitud. Meid ei ole küll palju, kuid me hoiame kokku, sest meie sees tuksub Viljandi süda. Meil on sama pulsirütm, mis tuksub praegu ning ka tulevikus Viljandi rütmis. See rütm ei ole kiire, kuid piisavalt tempokas, et suudaksime sellega kaasas liikuda.

Käes on aeg, mil mul pole võimalust enam igapäevaselt Viljandis viibida. Ma olen eemal, kuid mind ei ole unustatud. Me hoiame üksteist – meie, kes ootame oma sõpru ja lähedasi alati koju tagasi, pole oluline, kui kaua või kaugel oleme ära olnud. See on kui külgetõmbejõud, mis tuletab meelde, kuhu kuulume ning kus on meie koht.

Kui vaid saaksin, paneksin kõigile Viljandi noortele südamele, et nad ei ihkaks liiga vara kaugemale – küll kõrgemale, kuid mitte kaugemale.

Elu on viinud mind retkele, millel on palju erinevaid peatuseid. Ma ei tea, kas järgmine buss hakkab mööda Pärnu maanteed, Tartu maanteed või Tallinna maanteed edasi liikuma. Ma ootan huviga iga järgnevat peatust ning sisenevaid inimesi, kes minuga minu teel liiguvad. Retked on erinevad, kuid algavad alati ühest ja samas paigast – minu kodust, minu Viljandist. Ma loodan ja unistan, et kunagi lõpevad nad kõik paigas, kust kord alguse said. Eks igaüks meist tahab jõuda ükskord koju. Öeldakse ju, et kõik tuleb ringiga tagasi. Ma loodan, et minu teekond on ringikujuline. Ma loodan, et mu retk viib mind kaugele ja kõrgele, annab mulle võimaluse näha maailma, kohtuda huvitavate inimestega ning lubab mul olla tingimusteta õnnelik. Kõige rohkem aga loodan ma seda, et mu retk toob mind kord tagasi koju. Pole oluline, kui pikk on see teekond, mul ei ole kiiret. Ma lihtsalt soovin, et retke lõppu jõudes ei pea ma istuma taas bussiistmel, nõjatuma aknale ning vaatama tagasi Viljandi järvele. Ma loodan, et ma ei pea jälgima üha kiiremini mööduvaid Paalalinna eramaju, mis peagi kaugustesse jäävad. Ma soovin, et minu retke lõpp-punkt oleks minu kodus, minu Viljandis.  Ma soovin, et ma saaksin kõndida rahulikel ning armsaks saanud tänavatel, kiikuda lossivaremetes, piiluda üle kivimüüri Viljandi järve poole ning mõelda, et ma olen jõudnud kohta, kus kasvasin iseendaks. Ma soovin, et ma ei unustaks iial tunnet, kui hea on olla kodus. Ma tahan, et minu pulss tuksuks Viljandi rütmis ning minul oleks Viljandi nägu – igavesti.

– Esseekonkurss “Minu VLND” 2. koha laureaat. Töö autor Getter Rang, Tartu Ülikool.