Kas pole levinud arvamus, et tüdrukud on koolis need, kes tahavad õppida, saavad häid hindeid ning käivad olümpiaadidel? Püüdsime kinni kolm Viljandi oma poissi ja ühe tüdruku –  Andre Anijärv, Martin Ruut, Jakob Univer ja Karin Niinemets, kes hakkavad homme näitama oma füüsikaalaseid teadmisi vabariigi lõppvoorus. 1 põhikooli õpilane ja 3 gümnaasiumi õpilast, vägev kooslus või mis? Uurisime neilt lähemalt, kuidas, kui kaua ja kes on neid aidanud selleks valmistuda.

Mis tundeid see teis tekitab, et Viljandist läheb lõppvooru kolm poissi ja üks tüdruk?

Andre: Tunded on väga positiivsed. Tavaliselt kutsutakse ühest maakonnast vähem õpilasi, mis tähendab, et Viljandis on füüsika väga heal tasemel.

Martin: Tore on näha, et Viljandimaal leiavad noored aega füüsikaga tegelemiseks.

Jakob: Tegelikult ei ole ma selle üle varem mõelnudki. Minu jaoks on tähtsam see, et ma ise selles seltskonnas olen. Mulle väga meeldib, et on üks ala, kus poisid saavad kõrgetel kohtadel olla. Teistes ainetes on enamus võistlejad tüdrukud ja poisid ei pääsegi löögile.

Karin: Loomulikult on mul hea meel, et Viljandist sai lõppvooru rohkem õpilasi kui mõnel eelneval aastal. Arvan, et on täiesti loomulik, et poisse pääses lõppvooru rohkem kui tüdrukuid, sest füüsika on pigem ikka meeste ala.

Kas lõppvooruks valmistumine nõudis palju lisaaega ja kui palju olid määravaks sel õpetajad/juhendajad?

Andre: Kulutasin igast päevast umbes tunnikese, et lahendada eelnevatel lõppvoorudel esinenud ülesandeid. Kui selle käigus tekkis küsimusi või arusaamatusi, siis sain nõu oma füüsikaõpetajalt.

Martin: Lõppvooruks valmistumine võiks võtta üsna märgatavalt aega, kuid mina ei leia, et suuremahuline õppimine enne olümpiaadi aitaks.  Pigem jätan vajalikuma teabe juba eelnevate aastate jooksul meelde, enne võistlust kordan üle valemid ning teooria, millega tegelen harvem. Kui vajan abi keerulisemate küsimuste juures, siis õpetaja saab kindlasti ka aidata, kuid pean küsima.

Jakob: Otseselt lõppvooruks ma valmistunud ei ole, aga kaudselt valmistun kogu aeg. Näiteks käin Taibukate Teaduskoolis olümpiaadifüüsikat õppimas ning ka Tartu Ülikooli teaduskoolis natuke kooliteemadele lisaks õppimas. Minu õpetajatel on olümpiaadideks valmistumisel väga suur roll. Ilma Lilian Tambeku, Mihkel Kree ja Eero Järveküljeta ei valmistuks ma vist üldse olümpiaadide jaoks. Nemad sunnivad ja suunavad mind õigele teele.

Karin: Ei saa öelda, et ma lõppvooruks eriliselt valmistunud oleks. Õpetaja roll on suur selle juures, et mulle üldse füüsika meeldib ja ma olümpiaadidel osaleda tahan.

Mis on see, mis võlub füüsika juures ja teeb selle ägedaks?

Andre: Füüsika juures meeldib mulle, et see seletab loodust kõige fundamentaalsemal tasandil.

Martin: Füüsika muudab minu jaoks ägedaks võimalus omandada teadmisi kogu maailma kohta.  Kui näen midagi huvitavat või uut, siis suudan leida enda jaoks selgitusi, miks just nii on ning miks teisiti pole. Füüsika aitab mõista erinevate seadmete tööpõhimõtteid, mis keskmise inimese jaoks pole tähtsad. Minu meelest on vajalikud teadmised, mis aitavad selgitada, kuidas maailm toimib.

Jakob: Füüsika juures on üks võlumavaid tunnuseid see, et seda saab rakendada päris elus. Mulle meeldib lahendada reaalseid probleeme, sest need tunduvad tähtsamad ja füüsikas on selliseid probleeme piisavalt.

Karin: Minu jaoks teeb füüsika ägedaks mu füüsikaõpetaja. Füüsika saabki meeldida vaid siis, kui sellest aru saab ja seega on oluline, et oleks õpetaja, kes materjali hästi seletada oskab.

Kaua oled füüsikaga intensiivsemalt tegelenud ja millest sai see alguse?

Andre: Huvi füüsika vastu tekkis umbes 6. klassis ja sai alguse igapäevaelus tekkivatest küsimustest, raamatutest, internetist ja dokumentaalfilmidest.

Martin: Ma ei ütleks, et olen füüsikaga intensiivselt tegelenud. Pigem olen omandanud teadmisi pika perioodi jooksul. Mind on alati huvitanud, kuidas asjad toimivad ning miks toimivad ning tänu füüsika tundmisele olen leidnud palju vastuseid.

Jakob: Füüsikaga olen tegelenud sama kaua nagu kõik tavalised noored – alates 8. klassist. Siis läksin juba esimesele füüsikaolümpiaadile ning sain ka lõppvooru. Täpset algust ei olnudki. Olin juba varem tihe olümpiaadidel käija ja kõik laabus kuidagi sujuvalt. Sain füüsikast kiiresti aru ja füüsikaõpetaja köögilaua taga õpetati mind ka natuke ette.

Karin: Jällegi ei ütleks, et ma füüsikaga väga intensiivselt tegeleks, aga meeldima hakkas see aine mulle gümnaasiumis.

Kui palju tüdrukuid kohtab füüsikaolümpiaadidel?

Andre: Ma pole seda kunagi jälginud, kuid arvan, et poisse ja tüdrukuid osaleb võrdselt.

Martin: Mitte eriti palju, kuid vahel ikka kohtab. Ei saa väita, et loodusteadused on vaid poiste/meeste ala.

Jakob: Kooli- ja piirkonavoorus tundub tüdrukuid küll täitsa piisavalt, kuigi neid ei ole näha esimestel kohtadel. Vabariiklikus voorus ja Jakobsoni võistlusel on poisse kõvasti rohkem. Loomulikult on ka tüdrukuid, kellel füüsikas hästi läheb, aga esimestel kohtadel on siiski tavaliselt poisid.

Karin: Kahel viimasel aastal olen maakonnas gümnaasiumi osas ainuke tüdruk olnud, kuid põhikooli arvestuses tüdrukutest osalejaid ikka näeb.

Nagu Mano Meelis Onni kirjutas: “Kui Viljandis oleks asjalik füüsikahuviline, võiks temast uus Newton sirguda siinsamas kodulinnas, selle asemel, et Tartusse või kaugele piiri taha minna.” Kas näeksite tulevikus mõnda reaalkallakuga ülikooli või teaduskeskust Viljandis?

Andre: Arvan, et pikemas perspektiivis võib olla see teostatav. Kõik sõltub, kas elanikel ja ka õpilastel on teaduse vastu piisavalt huvi.

Martin: Mõte on üsnagi hea. Kui keegi plaanib Viljandisse taolist keskust või ülikooli rajada, olen nõus aitama. Ehk võtan ise kunagi midagi taolist käsile, kui kogemusi olen omandanud ning piisavalt aega leian.

Jakob: Miks mitte? Noorematele õpilastele on juba tehtud reaalkallakuga kool Taibukate Teaduskooli näol, aga vanemad õpilased peavad käima Tartus. Reaalkallakuga ülikool või teaduskeskus oleks Viljandile ainult kasuks.

Karin: Arvan, et Eesti on niivõrd väike, et juba olemasolevatest ülikoolidest ja teaduskeskustest piisab.

Mida edasi plaanite teha? Kuhu edasi minna õppima? Kas seote edasise elu ka füüsika ja teadusega?

Andre: Edaspidi plaanin füüsikat õppida nii palju, kui see on tänapäeval võimalik. Kindlasti näen oma tulevikus füüsikat elu lahutamatu osana, nagu on see ka praegu.

Martin: Mina plaanin pärast gümnaasiumi lõpetamist minna edasi õppima Tartu Ülikooli füüsikat, keemiat ja materjaliteadust. Olen plaaninud tegeleda pigem keemiaga, kuid füüsikat ei kavatse kõrvale jätta. Minu meelest on teadus kõige tähtsam.

Jakob: Tulevikuplaanid mul veel päris selged ei ole. Valik on väga suur ja tahtmine on kõike teha. Üsna kindlalt tahaksin tulevikus olla seotud füüsikaga, sest nii palju on juba pingutatud ja kahju oleks lasta sellel kõigel tühja joosta.

Karin: Pole suutnud veel otsustada, mida edasi õppima lähen, kuid täiesti võimalik, et valin midagi, mis on füüsikaga seotud.

ARVAMUS

Stereotüüp, et tüdrukud õpivad poistest paremini, on juba ammu purustatud, sest enamik kõrgeid tulemusi nii olümpiaadidel kui ka eksamitel kuuluvad poistele. Eriti on tunda mehist ülekaalu just reaalainetes – matemaatikas ning füüsikas. On suurepärane, et väike Viljandimaa on esindatud tohutult targa ja tubli seltskonnaga ning soovin neile ainult parimat ja teravat meelt ülesannete lahendamisel!

– Liisa Kirs

VLND hoiab igatahes 9.-10. aprillil Andrele, Martinile, Jakobile ja Karinile pöialt. Tee seda ka Sina!