Küsitlesime Viljandi Gümnaasiumi ajalehe InterNos peatoimetajat, üliaktiivset ja toredat noort Kirke Katariina Siimsod, ning kergitasime loori tema igapäevaelult ja tulevikuplaanidelt. Kas humanitaarsuuna esindajad on reaali poolt allasurutud või on siiski tulemas tõusvaid tähti?
Sind on kirjeldatud kui naerusuist ja energiast pakatavat tulesädet. See väljendub ka sinu välimuses. Kuidas sa end ise iseloomustaksid?
(Naerab) Oh, see on nii raske küsimus. See on nagu moment, kui sinu käest küsitakse, millega sa tegeled ja siis sa järsku ei teagi enam, kes sa oled. Ma iseloomustaksin end väga elava, aktiivse, emotsionaalse inimesena, kellel on kalduvus endale liiga palju kohustusi võtta.
Oled Viljandi Gümnaasiumi I aasta õpilane, aga miks valisid just humanitaarsuuna?
See tundus kõige loogilisem valik, kuna mulle meeldib näiteks ajalugu, mille võtsin ka põhikooli lõpueksamiks, kirjandus, filosoofia ja usundiõpetus. Ma küll mõtlesin sellele stereotüübile, et humanitaari lähevad need, kes mujale sisse ei saa, aga ma valisin siiski selle, mis mulle endale kõige rohkem meeldib ja ma olen oma valikuga väga rahul.
Kas õppesuuna valik kajastub ka selles, mida sa edasi õppima minna soovid?
Ma arvan küll, sest minu unistuseks on peale gümnaasiumit ajakirjandust edasi õppima minna.
Oled juba üle poole aasta Viljandi Gümnaasiumi kooliajalehe InterNos peatoimetaja olnud. See on päris mahukas ja vastutusrikas töö. Kuidas sa sellele ametikohale valituks osutusid?
See tiitel kõlab uhkelt, kuid tegelikult ei läinud ma sinna eesmärgiga peatoimetajaks saada. Ma olin küll kindel, et soovin lehetoimetuses tegutseda, kuna ma olin ka põhikoolis sellega tegelenud, kuid ei julgenud kohe esimese aasta õpilasena endale nii suurt vastutust võtta ning nii-öelda vanemate õpilaste ülemus olla. Soov peatoimetajana tegutseda oli küll tegelikult olemas ning peale initsiatiivi väljanäitamist olid õpetajad Juhan-Mart Salumäe ja Marja-Liisa Raudne mulle kohe toeks ja soovitasid kindlasti see ametikoht vastu võtta.
Kas sa oled oma otsusega rahul?
Jah, kindlasti. Ma arvan, et see on suurepärane kogemus, eriti inimesele, kes soovib ajakirjandust ka ülikoolis edasi õppida. Peatoimetajal on suur vastutus, ning tihtipeale olen enne lehe ilmumist pikalt öösiti üleval olnud ja tekste toimetanud.
Kuidas võrdled põhikooli ja gümnaasiumi lehetoimetust?
Ma ei oskagi öelda. Põhikoolis oli artiklite planeerimine lihtsam, kuna õpilased seda nagunii väga ei lugenud. Seetõttu olid seal peamiselt uudised. Gümnaasiumis on aga vastutus lugejaskonna ees suurem, kuna tegemist on kriitiliselt mõtlevate inimestega, keda koolilehe lugemine rohkem huvitab.
Tean, et osalesid tänavu ka Eesti väitlusseltsi keskkooli meistrivõistlustel. Kuidas leidsid tee väitlemise juurde?
Väitlemine tundus nii lahe. Juba suvel vabaaineid valides tundsin, et väitlemine on üks asi, mida ma kindlasti teha sooviksin. Esialgu arvasin, et see on rohkem nagu vaidlemine ning ma õpin vaidlema, aga tegelikult on see aine palju sügavama sisuga.
Kas oled senise kogemusega rahul?
Jaa! Nõustun meie õpetaja Juhan-Mart Salumäega, et see aine võiks olla gümnaasiumi õppekavas sees, sest ma leian, et väitlemine on andnud mulle analüüsi- ja mõtlemisoskuse ja võime põhjendatult argumenteerida. Paremini vaielda oskan ma ka kindlasti.
Kas see õppeaine võiks olla seotud ka sinu tulevase karjäärivalikuga?
Ma arvan, et ikka on seotud. Tänu väitlemisele oskan ma sissetulevat infot kriitiliselt hinnata ja analüüsida, mis on ajakirjanikule kindlasti vajalik omadus. Samal ajal suudan artiklite kirjutamise ajal juba eos välja mõelda vastuargumente, mida võidakse ette heita, ning seeläbi saab neid momente ennetada.
Ma olen õnnelik, et mulle pakutakse juba praegu võimalusi, mis aitavad mul areneda valdkonnas, millega ma tulevikus edasi tegeleda tahan.
Millele sa end peale kooli, väitlemise ja ajakirjanduse veel pühendad?
Olen juba kuus aastat rahvatantsuga tegelenud ja päris mitu aastat ka laulukooris käinud. Pidevalt on proovid ja esinemised, mis üsna suure osa mu ajast ära võtvad. Lisaks sellele käin ma igal võimalikul kõnevõistlusel, sest mulle väga meeldib rääkida. Ma olen käinud oma elus kuuel kõnevõistlusel üle Eesti, ning viis neist ära võitnud- ühel sain teise koha. Vaba aega mul üldiselt ei olegi, sest ikka pakutakse jooksvalt osalemist ka erinevatel üritustel, näiteks Mudel Euroopa Parlamendist, ja kogu vaba aeg kaob proovide, esinemiste, kirjutamise, väitlemise ja kooli peale ära. Olen ka värske Viljandi Noortevolikogu liige, ning esindan seal Viljandi Gümnaasiumit.
Oled intervjueerinud mitmeid poliitikuid. Keda ning mille raames need toimusid?
Esimese tähtsama intervjuu tegin Looduskoolis härra Jürgen Ligiga ning me vestlesime Eesti haridussüsteemi teemal. Ma olin alguses küll kohutavalt närvis, kuid see oli hea kogemus. Olen intervjueerinud peaminister Taavi Rõivast, kes oli väga tore. See on suur privileeg, et mulle pakutakse võimalust teha intervjuusid selliste tähtsate inimestega, ning kindlasti on see heaks kogemuseks, sest poliitikud annavad tihtipeale tavainimestest erinevamaid vastuseid.
18. mail oli mul võimalus intervjueerida korraga nii Soome kui ka Eesti presidenti. See oli minu jaoks väga tänuväärne võimalus ning kui sellest teada sain, siis olin äärmiselt rõõmus. Ma olen õnnelik, et mulle pakutakse juba praegu võimalusi, mis aitavad mul areneda valdkonnas, millega ma tulevikus edasi tegeleda tahan. Lisaks on mul gümnaasiumi lõpetades juba palju lahedaid asju, mida oma CVsse kirjutada.
Haridussüsteem on aktuaalne teema ning Sina viisid selle järgmisele tasemele. Kuidas see alguse sai?
Kõik algas sellest, et meil oli kodanikupäeval vaja korraldada protest ning valisime oma südamelähedase teema- Eesti haridussüsteem. Me rääkisime asjast, mis on meile oluline, kuid tol hetkel ei osanud arvatagi, et sellest midagi reaalselt muutuma hakkab. Tagasisidena saime küll palju toetust, kuid samas leidus ka kriitikat. Läbi tuttavate saime Riigikogu esimehe härra Eiki Nestori kontakti ning ma otsustasin talle kirjutada. Ma olin üllatunud, et meie kirjale vastati ja meil avanes võimalus härra Eiki Nestoriga Riigikogus isiklikult kohtuda ja sellel teemal rääkida. Meid võeti kuulda ning meie kontaktid anti edasi Riigikogu aseesimees Laine Randjärvele, et leppida kokku uus kohtumine kultuurikomisjoni ette rääkima minemiseks. Uskumatu, et Viljandi noored on astumas suuri samme ning väikesest protestiaktsioonist võib välja kasvada haridussüsteemi muutmine.
Põhiline on keskenduda asjadele, mis sulle tegelikult olulised on, ning selle asemel, et teha paljusid asju veerandkohaga, valida vähem asju ning teha neid kire ja pühendumusega.
Kuna sa oled nii tegus neiu, siis mis on sinu jaoks parim viis aeg maha võtta ja puhata?
Ma arvan, et pere ja sõpradega koos aja veetmine, kus ma ei pea alati nii energiline olema, ongi minu jaoks see parim viis end laadida. Näiteks looduses jalutamine, seriaalide vaatamine, lihtsalt oma inimestega koos olemine.
Mida soovitad teistele aktivistidele, kes ei tea, kuhu oma energia suunata?
Sellega pean ma veel ise ka tegelema, kuid põhiline on keskenduda asjadele, mis sulle tegelikult olulised on, ning selle asemel, et teha paljusid asju veerandkohaga, valida vähem asju ning teha neid kire ja pühendumusega.
Fotod: Kris Süld
Intervjueeris: Johanna Martin