“Kurat, miks ma kebabi jaoks raha ei jätnud,” on see mõte, millega ühel täiesti suvalise nädalavahetuse õhtul ööklubi uksest väljun. Samas majas on kebabiputka, kus pakutav ei jäta kedagi külmaks. Seda konkreetselt armastatakse ja vihatakse. Mina juhtun seda armastama. Nii harva kui ma praeguse elukorralduse juures siia mõnele peole satun, kas Cheersi, Qclubi, lennukitehasesse või kuhu iganes, võimalusel tuleb ikka see kebab haarata. Putkas olev mees teab juba minu erisoove, missest et käin seal ehk 5 korda aastas. Kummaline. Aga need on Viljandi võlud. Kujuta ette, kui tihti peaksid käima McDonaldsis selleks, et Anastassia Sind ära tunneks ja teaks, et sa oma juustuburksi vahele sibulat ei taha. Aga mitte seda kebabi ei tahtnud ma reklaamida.

Jään hetkeks seisma ja oma klubist väljuvaid sõpru ootama. Teistel läks ilmselt vähe kauem- kes peab kähku tantsupartnerilt telefoninumbrit küsima, et mitte seda järgmisel päeval mõnes Facebooki-kommuunis teha; kes püüab teha veel viimase pingutuse, et õhtu kahekesi lõpetada. Keegi ehk läks vetsu kebabi jaoks ruumi tegema. Kes seda enam mäletab, mis see täpne selgitus oli. Aga mõni minut tuli seal Tartu tänaval seista. Seal, kus taksod ootavad. Aga üle tee. Ja just hetkel, mil püüan mõttes ära arvata, milline parklas olevatest taksodest kõige kallima tariifiga on, kasutades selleks kainusastmele vastavaid monstrumalgoritme (“see mersu vist läigib vähe rohkem…”), märkan ühte kogu Tallinna tänava poolt Lossi tänava suunas liikumas. Ei teagi miks, aga paelus tähelepanu. Inimesi oli tänaval rohkem, aga just see isik äratas tol hetkel huvi. Kõnnak oli raske ja aeglane. Mitte päris purupurjus, pigem selline, mida USA filmidest nähtu põhjal võiks omistada tööotsa lõpetanud prostituudile. Just, täpselt see oligi mõte, mis esimesena pähe lõi. Oli näha, et neiu ei tundnud ennast kõrgetel kontsadel just kõige mugavamalt. Või siis oli ikkagi purjakil. Kõige tõenäolisemalt natuke mõlemat. Järgmine mõte oli, et tore vaatepilt. Lühike kleit. Väga lühike. Just selline, mida põhikooli viimasest astmest ülikooli lõpuni 80% prossa tütarlapsi selga ajavad, kui pidusse minek. Ja eesmärki see neiu igatahes täitis, sest tähelepanu ta köitis. Vabandan siin kõikide feministliku kalduvusega inimeste ees, kes nimetavad sellist riietumisstiili “tahab end hästi tunda” riietuseks. See selleks. Noh, ma tunnistan, et vaatasin.

Tagantjärgi mõtlen, et oleks pidanud vähem vaatama. Pimedusest valguse kätte jõudes märkasin, et tüdruk kannab ühes käes kõige odavamat viinapudelit, teises suitsu. Kimus ja roomas. Jõi. Roomas. Okei, ei roomanud, kõndis vaevaliselt. Kõige ehedam walk of shame, ainult et häbist ei olnud veel haisugi. Kas peaks minema küsima, kas neiu vajab abi? See mõte lahkus kiiresti teadvusest. Esiteks paistis tüdruk kõigele vaatamata endaga kenasti toime tulevat ja ta paistis rõõmsameelne, liikudes väga selge sihiga. Teiseks oleksin ma siis ilmselt olnud viimane pervert ja ahistaja, purjakil veel pealekauba. Ja nii need sekundid möödusid. Kui saabus järgmine reaalsus. Ma tunnen seda tüdrukut. Või noh, ei tunne, aga tean. Ta käis koolis minust mõned aastad nooremas klassis. Kiire kalkulatsioon… tähendab, et ta on praegu kusagil 18 plussmiinus üks aasta. Mäletan, et tüdruk on alati jätnud viisaka ja sõbraliku mulje- sellise, kes piltlikult öeldes õpib viitele, kes aitab vanainimesi üle tee ja kes on õpetaja usaldusalune number üks. Võibolla tegelikult ei olnud kah. Aga need nooremad õpilased tundusid koolis kõik musterlapsed. Ja nüüd ta kõnnib siin. From hero to zero, nagu öeldakse. Suitsetamine ja joomine ei ole ju kõige hullem patt maailmas. Ilusate riiete kandmine, purjus olemine, kõrged kontsad, kõik. Eraldivõetuna ei ole mõtet ühegi elemendi ees hukka mõista. Aga tollel hetkel, selles taustsüsteemis, selles olekus, tabas ei tea kust mõte. Mõte, et mina olen ju samuti kunagi isa, kurat. Miks need neiud nii teevad? Kas tõesti just need kutid, kes sellises olekus naisi vaatavad, on kõige ahvatlevamad kaaslased? No ju siis. See ei ole ju üksikjuhtum, neid inimesi on täis kogu maailm, need inimesed on erinevates vanustes ja erineva intelligentsiga. Need inimesed on selges ülekaalus. Kui palju on reaalselt inimesi, kes on klubisse läinud, ennast eriti lohakalt riidesse ajanud, täis joonud ja kurat teab veel mida teinud, leidnud sealt endale elu armastuse? Selsamal õhtul noh. Igaüks mõelgu ise, mis see tõenäosus on. Pakun, et väiksem, kui see võimalus, et teiega sellise kõnnaku vältel midagi juhtub. Olgu see siis leebe hüppeliiges või mõne kurja käe rünnak.

Järgmisel päeval jäin sellel teemal mõttesse. Uurisin veidi. Selgus, et tüdruk on suhtes. Võiks järeldada, et mehejahti just toimumas ei olnud. Noormeest sellel kõnnakul teda toetamas samuti ei olnud. Ei oskagi midagi arvata.

Tundsid ennast natukenegi puudutatuna? Tore on. Ei, ma ei taha moraali lugeda. Igaüks teeb omad järeldused. Kui teeb.