Viljandi ei ole minu sünnilinn, kuid siiski pean ma pärimusmuusika pealinna osaks enda kodust. Eesti, see on minu kodu. Eesti, see on minu kaunis kodu. Eesti, see on kõigi meie, eestlaste kodu. Siit oleme me kõik otseselt või ehk kaudsemal määral pärit ja siia saame me ka eemal olles tagasi tulla, olla. See on kodu.
Kodu on algus, kodu on kasvulava. Sealt saab kõik alguse. See on koht, kust tulevad esimesed teadmised, kus kujuneb käitumismaneer. See on kaart, mis näitab, kas minna, kuidas minna. Kodust tulevad algteadmised, mis on abiks, kui on aeg kohtuda hüppelauaga, millelt sukeldutakse karmi ja tundmatusse eluvette. Seal aidatakse ka komistanud kaaslased taas jalgele, et koos edasi minna. Kodu on tähtis, kodu on käsi, mis abistavalt juhatab.
Kodus on inimesed. Kallid inimesed. Inimesed, kellele saab alati toetuda, kellega koos aega veeta. Inimesed, kes on armsaks saanud. Inimesed, keda tahetakse lähedal hoida. Kellega minnakse läbi nii tule kui vee, nii rõõmu kui raskuste. Kodu, see on omad inimesed.
Kodus on hea olla, kodu on kindlus. Kodu on, nagu oli Onu Remuse juttudes jänese koduks kibuvitsapõõsas, just seal tundis ta end kindlana ohtude eest.
Nii peakski olema. Igaühel peab olema koht, kus ta saab olla turvaliselt. See on kodu.
Kodu on koht, kus saab õunapuuõisi nuusutada nii, et keegi ei sega. Kodus saab meisterdada, kui tuleb tuju. Kodus saab lugeda, tarkust ammutada. Kodus saab koguda jõudu, kui raske töönädal on konti murdmas. Vaikuse rüppe võiks igaveseks jäädagi. Kodu on rahu.
Kodu on kaunis. Kodu on huvitav. Kodu on, mida vaadata. Kui ei ole kodumajas keldrit, kust igat laadi huvitavat kraami leida võib, aitab alati kaunis Eestimaa loodus. Vaat, et piiritute võimaluste seas on palju lummavaid paiku, mida ei jõua isegi meie kodumaal terve elu elanu ära vaadata ja uudistada. Kodu on ilus.
Kodu on ka lõpp. Lõpp päevale, mil tuled töölt koju puhkama. Lõpp maailmaavastusreisile, mille lõpul ikka ja jälle koju käima tullakse. Aga kodu võib ka viimase teekonna lõpp-punkt olla. Siis kui ekraan mustaks läheb ning sark just kodumulda sängitatakse. Aga miks just kurb peab see hetk olema? Inimene on lõpetuseks just seal, kus ta kogu eluaja on tahtnud olla. Oma kodus.
On selge, et kodu on inimese eluteel meeletult tähtis ning omab suurt rolli igapäevaselt. Igavesti. Ükskõik, kuhu teed viivad, on alati hea koju tulla, olla kodus. Kodu käib kaasas ka meie südameis, ajal, mil oleme eemal. Kodu on parim koht. Kodu on oma koht, kodu jääb meiega. Igavesti. Kodu on, kodu jääb, kodu olema peab.
Lugu on meile saadetud esseekonkursi “Minu VLND” raames, töö autoriks on Suksu Rangipuu nime taha varjuv autor.