Viljandi on täis suurepäraseid inimesi. Tegusaid ja töökaid inimesi. Inimesi, kes iga päev meie kodulinna esindavad. Nii Eestis kui maailmas. Sest nad armastavad oma kodulinna. Mõned nendest tänastest tegijatest ja tulevikutähtedest on endale saanud VLND loodud mütsi. Ikka selleks, et Viljandi veelgi rohkem pildis oleks. Ja käesolev intervjuude sari tutvustabki väikest osa noortest, kelle üle Viljandi täna ja homme uhke saab olla. Uuri asja: http://vlnd.ee/vlnd-myts.
Täna toome teie ette inimese, kes ei ole klassikalises mõttes noor inimene. Ta ei ole alla 27-aastane. Kui tema esimesse klassi läks, ei olnud juriidilises mõttes nooreks peetav inimene veel sündinudki. Aga kui on üks inimene, kes väidab, et Heigo Teder pole üks Viljandi kõige vägevamatest noortest tegijatest, siis astuge nüüd ette või vaikige igavesti. Hingelt noor on see, mis loeb. Ja seda ta on, oi kuidas on. Ta on Viljandile kõigest mõne aasta siinelatud aja jooksul pakkunud rohkem, kui suurem enamus sünnijärgseid kodanikke. Paljude jaoks võrdub tänane nooruslik, innovatiivne ja üleni äge Ugala teater Heigo Tederi nimega.
Heigo, oled VLND valikul üks siinseid noori staare, Viljandi linna visiitkaarte ja seda mütsi kandes ka reklaamnägu ja oma kodulinna turundaja. Kuidas tunne on? Mida sellisest „kampaaniast“ üldse arvata?
Aitäh kõigepealt. Natuke vaidleksin vastu, esiteks, et mis nii väga noor ma enam olen, 35 lõi ette. Ja täheks ma end samuti ei pea, pigem ma tahaksin kaasa aidata tähtede loomisele. Viljandis on niivõrd palju suure potentsiaaliga indiviide, et kui neid õigel hetkel aidata, toetada ja õiges suunas nügida, siis väga paljudest siin resideeruvatest inimestest võiksime tõepoolest juba lähitulevikus rääkida kui tähtedest.
Mis puutub turundamisse, siis see on tänapäeva ühiskonnas muutunud nii igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, et me ei pane seda enam otseselt tähelegi. Või vähemalt mina isiklikult ei pane enam tähele. Pakendi loomine ja kuvandi tekitamine ning selle läbi identiteedi sõnastamine, nii iseendast kui oma tegudest, on ellujäämiseks hädavajalik. See on oskus, mida me peame tänapäevases ühiskonnas pidama normaalseks iseloomuomaduseks ja võtmeks, mis võib avada loetamatul arvul uusi uksi, mis loovad nii sulle kui ka sinu lähikondlastele suuremad võimalused, et elus end täisväärtuslikult tunda.
Kindlasti on VLND rühmitus väga vajalik, et just informatsioon ja erinevate mainekujunduslike tegevuste kajastus jõuaksid kaugemale, et Viljandi ja tema kodanikud oleksid pidevalt nähtaval, et me oskaksime hinnata ja nautida oma linna ja siin toimuvaid sündmusi ja arengusuundi. On väga tore, kui me ise teame kui head, ilusad ja andekad me oleme, kuid on veel parem kui seda teavad ka kõik teised. Seega minu poolt suur tunnustus ja käepigistus kõigile Teile, kes te VLND ridades meie ühist asja ajate.
Me täname! Sa oled mõne Viljandis oldud aasta jooksul aidanud kaasa väga vahvate asjade sünnile, mis ei ole alati olnud päris teatritöö osa. Kuidas sulle tundub, kas see hullude asjade tegemise vibe oli siin enne olemas ja sa oled siia sobitunud või oled sa miskit Rakverest kaasa võtnud ja hoopis viljandlastesse juurutanud?
Kindlasti olen ma siin linnas eelkõige just teatri pärast. Kuid mitte ainult – pole vist inimest, kellele see linn südamesse ei poeks. Kui Kristiina Alliksaar ja Ott Aardam kaks aastat tagasi Ugala etteotsa tulid ja enda ümber uut meeskonda lõid, siis langetasin otsuse üpriski kindlalt ja veendunult. Hoolimata väga väärikast minevikust, oli Viljandi teater sel hetkel üpris keerulises olukorras, teatrimaja oli väsinud ja kulunud, renoveerimise algus polnud sada protsenti kindel, publikuarv oli võrreldes teiste teatritega päris madal ja teatri kulissedetagune sagedasti vahetunud meeskond oli tekitanud palju korralduslikku segadust ning peataolekut. Väga hea meel on, et nn Ugala vana kaardivägi võttis uued inimesed lahkelt enda ridadesse vastu ja see võimaldaski meil ühiste jõupingutuste najal hakata kõike seda tohuvapohu korrastama. Ilmselt oli aeg muutusteks küps ja kogu organisatsioon ihkas ülekõige töörahu saabumist ja stabiilsuse tekkimist. Tundub, et olemegi praegu just ühise meeskonnana toimides selles suhtes õigel teel. Loominguline trupp on taas ühtne ja tugev, erinevate osakondadega, mis vajasid värsket jõudu ja täiendust, on liitunud uued andekad inimesed, valitud repertuaar pakub kõigile huvigruppidele midagi, uue renoveeritud teatrimaja avamiseni on jäänud napilt 6 kuud, aastas etendusi külastava publiku arv on suurenenud ligi 20 000 külastuse külastuse võrra, kui seda kõrvutada paari aasta taguse ajaga. Kõige selle kõrvalt on teatritöötajatel veel jõudu ning tahtmist, et lüüa kaasa Viljandi kogukondlikes liikumistes, olgu selleks siis Hansapäevad, linna sünnipäev, Tule Õue ettevõtmised, koostöö Viljandi Music Walkiga, lisaks veel kontsertide korraldamised, Teatrikino avamine, näitustest, muudest Ugalas toimuvatest ühekordsetest sündmustest rääkimata.
See kõik on ühtlaselt toimiva meeskonna ühine jõupingutus. Pigem olen mina jah sobitunud siia keskkonda ja haakunud juba olemasolevate inimestega hästi. Üheskoos innustame ja loome igapäevaselt uusi asju ja linn kui keskkond toetab meid väga hästi. Arvan, et elus kehtibki lihtne printsiip – anna ja sulle antakse vastu. Küllap olen mina andnud ühtteist juurde Viljandile ja Viljandi ning Ugala on jällegi mulle väga palju vastu andnud.
Kuidas Sa Rakverest Viljandisse sattusid? Kus sinu kodu on?
Rakverest on mul ainult head mälestused välja tuua. Sinna perioodi jäi umbkaudu paarisaja kontserdi korraldamise kogemus, alternatiivsete teatrivormide sariürituse RT Esitleb loomine ja vedamine, samuti erinevad lavastusproduktsioonid ning kaasalöömine rahvuvahelise teatrifestivali “Baltoscandal” korraldamises. Samuti esimesed katsetused lavastajana ja rollid paljudes teatrilavastustes. Kindlasti väga tähtsal kohal selles perioodis oli kaasalöömine Rakvere muusikalabeli Lejal Genes tegemistes ning samuti 10 aasta pikkuseks kujunenud kaasategemise periood muusikakollektiivis nimega Def Räädu, millega sai vist üles astutud kõikidest Eestimaa ööklubidest kuni Tallinna lauluväljakuni välja. Aga siis oli aeg küps muutusteks.
Selleks, et areneda, tuleb liikuda edasi ja panna end uute väljakutsetega silmitsi. Seetõttu saigi mu elus Rakvere periood otsa ja liikusin Ugalasse. Pean Rakveret siiani oma teiseks kodulinnaks Viljandi kõrval. Ja sealt kaasavaraks saadud kogemusi pean üheks suurimaks väärtuseks, mis mu elatud elu sleppi rikastab.
Heigo Tederi kohta öeldakse Viljandis, et ta jagab matsu. Selles mõttes, et ta tuleb kaasa ja teeb ära, ta hakkab asjadest kinni, tunnetab ära, kui on õige hetk midagi teha, ja saab aru, kas mingi asi on perspektiivikas või mitte, nähes võimalusi seal, kus teised ei näe. Kas selline võikski olla rida sinu CV-st? Keda sa ise peeglisse vaadates näed?
Ma pole kunagi pidanud lugu nimekirjadest, mida lisada CV-sse. Elus loevad eelkõige siiski inimesed, kes on su ümber, ja mul on tõesti hea meel, kui niimoodi minust arvatakse, nagu te need punktid välja olete siin välja toonud. Kindlasti pole ma aga soolomängija, vaid pigem kaadritagune abijõud ning utsitaja ja vajan eelkõige loomingulisi ja teotahtelisi inimesi enda ümber. Ja Viljandis jagub neid õnneks ohtrasti. Ma ei tooks siinkohal välja mitte ainult Ugala teatriperet ja kultuuriakadeemiat (kuhu on koondunud minu arvates hetkel Eesti koorekiht noortest loomingulistest indiviididest), vaid tõstaksin esile ka põliseid viljandlasi, kes ainult neile omase trotsi ja teotahtega on suutelised kaasa tulema uute visioonide ja uljaste mõtetega. Meenub siinkohal kasvõi näiteks suvel trepimäel korraldatud muusikaline aktsioon „7,58 minutiga Trepimäelt taevasse ja tagasi“, mis ideest teostuseni jõudis napi paari nädalaga ning mille korralduslikus toimkonnas lõi kaasa üle 40 inimese. See tõi öises Viljandis emotsionaalsele kogukondlikule happeningile kaasa elama 3000-pealise publiku. Sellised ainulaadsed hetked saavad sündida üksnes vastastikuses sünergias. Mulle meeldib kirjeldada situatsioone erinevate väljendite või sloganitega, mis aeg-ajalt leiavad tee ka teiste kõnekeelde, siinkohal saangi ühte neist lööklausetest kasutada: “Võimalik vaid Viljandis!”. Üksi selliseid asju, nagu eelpool kirjeldatud ühekordne aktsioon Trepimäel, pole ellu kutsuda võimalik. Edukuse võti peitub ikka ja alati koostöös.
Milline on keskmine Viljandi kodanik?
Ei tahaks ühtegi iseloomuomadust kellelegi külge pookida, vaid öelda pigem, et vaadake enda ümber olevaid inimesi. Igaüks meist on erinäoline, erinevate omadustega. Igaühe käest on võimalik meil midagi õppida – seda nii positiivsest, kui ka negatiivsest vaatenurgast (kasvõi milline halb ja pahatahtlik inimene ise mitte olla). Mida kirevam on pilt, seda parem. Me peaksime aru saama, et erinevus tõesti rikastab. Erinevus annab võimaluse leida elule uusi vaatenurki. Aitab kasvada, areneda ja õppida. Mul on tunne, et Viljandi rikkus peitubki niivõrd erinevatest inimestest koosnevas kogukonnas. Näiteks oleme koostöös Viljandi Music Walk festivaliga 17. septembril Ugalas korraldamas Viljandi linna sünnipäevanädalavahetuse raames taaskord üht suurt meeleolukat muusikasündmust, millega avame ühtlasi Ugala teatri 97. hooaja ja mis toob esinejatena publiku ette nii endisi viljandlasi, kes on nüüd mujal tegutsevad ning resideeruvad, kui ka uusi inimesi, kes on alles Viljandisse sisserännanud või lähitulevikus siia rändamas. Varasemate ürituste kogemustele tuginedes võib loota, et ilmselt on kokku tulemas ligi tuhat inimest, kes üksteisest rõõmu tunnevad, üheskoos tantsivad, suhtlevad, uusi tutvusi loovad ja koosolemist naudivad, vahet pole, kas nad on siis elukutselt ehitajad või õpetajad, õpilased või üliõpilased, pensionärid või keskealised. Viljandi on linn, kus kõik saavad omavahel läbi. Ja oskavad üksteist hinnata. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad, nagu ütleb laulusalm. Tore on olla see “keskmine”. Koosolemine on elusolemise võti. See teebki Viljandi tugevaks ja ühtseks, et osatakse üksteisest rõõmu tunda. Ja see on suur väärtus.
Kas Viljandi kui kultuurikants ja koht, kus vägevad asjad juhtuvad, ammendab ennast ühel päeval? Nii sinu jaoks kui ka üleüldiselt.
Kui me vaatame rahvastikuga seotud demograafilisi ennustusmudeleid, siis kindlasti on kogu meid ümbritsev süsteem pidevas muutumises ja prognoosid Viljandi kohta pole kuigi roosilised. Elu koondumine suurlinnadesse on paratamatu tendents ja hirmutab paljusid. Mina näen siin aga võimalust, et kui Viljandi suudab jätkuvalt olla atraktiivne nii linnakodanikele kui ka väljaspoolt vaatajatele, siis tulebki siia juurde inimesi. Siis tekibki vajadus luua aina paremat elukeskkonda, sest nõudlus peab saama ju saama rahuldatud. Ja nii me saamegi iga päev just nimelt ise anda omapoolse panuse, et elu Viljandis ei hääbuks, vaid kasvaks ja võtaks üha suuremaid mõõtmeid. Mina küll usun sellesse, et võimatuid asju pole olemas. Kui anda endast maksimum, siis liituvad sinuga ühel hetkel ka teised samasuguste ideeaalidega inimesed ja tulemuseks on koostööst sündiv parem maailm, kus on hea elada nii minul endal kui ka mu kaasteelistel. Hetkel saan rääkida ainult iseenda nimel, aga mulle tundub, et üheks võtmeks edukuses on alati ka rahulolematus. Et alati saab paremini. Ja alati tuleb uuesti alustada. Ei tohi seisma jääda ja minevikus kinni olla. Vaid ainult edasi sammuda ja kui enam ei jõua, siis astuda kõrvale ja teha ruumi uutele tulijatele, kellel on pikem samm ja tahet jätkata sealt rajalt, mida nende eelkäijad on neile ette juba siledaks tallanud. Loodan, et nii on ka Viljandiga – toimub pidev liikumine, suunaga edasi-edasi-edasi.
Kui peaksid lühidalt selgitama võõrale inimesele, miks siia elama tulla, milline see kiidukõne oleks?
Saan ainult oma kogemuse pinnalt kinnitada, et siin on ees ootamas inimesed, kes aitavad sul tunda end koduselt, kes arvestavad sinu mõtete ja ideedega, kes on abivalmid ja nõus sinu tegemistes kaasalööma, kui sa ise oled sõbralik ja heatahtlik ja tuled siia sooviga, eksisteerida üheskoos, arvestada kaasteelistega ja hinnata möödunud aegade pärandit, samal ajal julgedes astuda ka ise samme tuleviku poole. Ja julged vastutada oma sõnade ning tegude eest. See linn armastab värskust ja teotahtelisust. See linn on ühtehoidev. Kui need on ka sinuga sobivad mõisted, oled alati teretulnud.
Mis Sinu kodulinnas veel võiks olla või toimuda, et siin parem oleks elada?
Ärme unista, vaid läheme parem üks päev korraga? Me ise loomegi oma igapäevase tegevusega paremat keskkonda. Ise tekitame vajaduse uute muutuste järele igapäevaelu paremaks toimimiseks. Ja kui on vaba aeg, siis loeme raamatuid, külastame Viljandi Tuleviku jalkamatše, kontserte, teatrilavastusi, kinolinastusi, saame kokku sõpradega ja magame ning puhkame, nii nagu torust tuleb! Kui isu on täispuhatud, siis tegutseme (to act – näitlema, tegutsema, mulle kohutavalt meeldib see teatritermin). Vaielge ja võidelge oma ideede eest. Aga ärge tehke liiga endast nõrgematele. Vaid pigem kaitske neid. Siis kaitstakse ka teid. Üldiselt väga lihtsad mõtted. Aga elu peabki lihtne olema, kipume teinekord ise seda liialt keeruliseks elama ja siis virisema. Sellest aga tolku pole. Jääge iseendaks.
Kas Viljandi on vahepeatus või koht, kus luua pere ja ajada juured maasse?
Pole kunagi tegelenud ennustamisega. Iial ei või teada, kuidas elu hargneb. Praegu olen alles perioodis, kus olen siin linnas vaikselt sisse elamas ja mõttes on veel palju, mida teha. Seda kõikides valdkondades: nii Ugalas, kogukonnaliikumistes kui ka eraelus. Ainus, mis on hetkel kindel, on see, et pean hetkel Viljandit oma kodulinnaks. Ja pean neid inimesi, kes mu ümber, oma pereks.
Tahad ehk veel midagi öelda?
Tahaksin öelda, kui selle VLND intervjuu lugejatel on mõtteid, kuidas elu Viljandis veelgi põnevamaks ja paremaks võiks muuta või kui teil on ükskõik milliseid häid ideid, milles ma võiksin teid aidata, kas siis korralduslikes küsimustes või lihtsalt olla abiks kuulajana või kaasamõtlejana, siis leiate mind alati Ugala teatrist. Tulge kohapeale või kirjutage heigo@ugala.ee ja loome koos uusi väärtusi, mis annavad elule vürtsi. Mu tegemistega Viljandis ja Ugalas saate end kursis hoida näiteks Instagrami kaudu @heigoteder.
Aitäh Sulle, Heigo!
