Me oleme õnnelikud. Siiralt õnnelikud.
Viljandis leiavad aset täiesti unikaalsed ning enneolematud ettevõtmised, mis on algatatud 100% Viljandi enda noorte poolt. See on lihtsalt superlahe!
Rainer Rätsep pole lihtne viljandlane. Tegemist on noore mehega, kes esmasel vaatlusel on pigem mässaja. Anarhist või nii. Aga mehe fassaadi taga on peidus “Eestimaa uhkus,” kirglik jalgrattaentusiast, adrenaliinisõltlane ning kindlasti hea sõber.
Rainer on mees, kelle eestvedamisel kerkib praegu Uueveski nõlvale Eestis ainulaadne slopestyle rada, mis peaks andma linna rattaelule veelgi enam hoogu juurde ning lisaks tõestama, et ka projektid, mis teatud ajahetkel on illegaalsed, on koostöös linnavõimuga võimelised end täiesti seaduslikuks töötama. Rainer suutis bürokraatiaahela lahti sõlmida ning oma teemat jätkata.
Me ei suutnud oodata ning tahtsime Raineriga kohe rääkida. Kohe. Sest selliste ettevõtmiste tausta lihtsalt peab teadma. Kamoon, mis inspireeriks rohkem, kui vinged ettevõtmised meie endi keskelt?
Rainer – millal ja kuidas algas Sinu suhe ekstreemspordiga?
Usun, et see algas kusagil 10-13 eluaasta kanti. Mäletan, et noorena käisin maadluses ja pelasin veits jalgpalli. Maadlus andis päris hea kehavalitsuse ja flexibility. Jalkaga jäi suhe kuidagi nõrgaks. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobinud meeskonnamängud.
Miks BMX pealt suuremate rataste peale läksid? Olid ja oled ju alati ümbritsetud seltskonnast, kus lõviosa BMX rattaga sõidab.
BMXiga sõitsin üsna vähe, kui seda üldse sõitmiseks sai nimetada – rohkem poosetasin. Ainult üks BMX mul olnud ongi. Arvan, et MTB huvi tuli sellest, et ma hindasin ja hindan tänaseni rohkem selliseid naturaalseid spote ja rohkem sellist looduslähedast sõitmisviisi: dirt, trails, dropid ja muu selline improvisatsioon.
Oled eluaeg olnud seotud ratastega, või vähemalt senikaua, kui ma mäletan. Isegi, kui vigastatud olid, siis karkude asemel veeresid ratastoolis. Miks? Miks rattad Sind tõmbavad?
Ma arvan, et rattasõltuvuse sain ma oma lapsepõlvest. Elan Uueveskil ja siin käis ikka korralik võrride, mopeedide, Jawade, kovrovetsite, kartide ja mille kõige muuga paarutamine. Endal mul selliseid vahendeid väga ei olnud, et motoga tegeleda ning seetõttu tuli valida kondimootor.
Selle ratastooli asjaga oli lihtsalt see, et sattusin kunagi ammu kaltsukasse, kus müüdi peale riiete ja muu pahna ka invavarustust. Märkasin kahte ratastooli kõrvuti – ühel oli hinnaks 350 krooni ja teisel 500 krooni. Mõtlesin,et teen pulli, vahetan hinnad ära ja vaatan kas veereb uksest välja. Veeres.
Sain isegi ühe drop-in’i quarterist tehtud.
Oled võtnud ette üpris ambitsioonika projekti – üks esimesi slopestyle radasid Euroopas. Kuidas sellise idee peale tulid?
Idee rajada slopestyle rada tuli siis, kui meil parajasti probleem Kolgaga oli.
“Kui see meilt ära võetakse, mis siis edasi?“
Hakkasin vaikselt oma peas midagi sellist (Kolga sarnast) mõtlema, aga kohas veel kindel ei olnud. Märkasin ka seda, et teised Viljandi noored olid Uuekale mõningad rajad sättinud. Kutid võtsid ühendust ja soovisid midagi uuemat ja vingemat rajada. Võtsin asja siis ette, kuigi meie vanuse ja tasemevahe on üpris suur siis pidin leidma sellise kuldse kesktee obstaaklite suhtes, et ikka kõik saaksid sõita. Ja loomulikult ka see, et mul endal oleks kusagil lähedal sõita, mitte ei peaks kaugele trippima (Prantsusmaa, Austria), et korraliku rada nautida. Siin ju võimalus täitsa olemas, tuleb lihtsalt ette võtta. Aega läks ja asja on saanud!
Aga motivatsioon? Kust seda leiad?
Motivatsioon on kõik sellest Kolgast, kus kõva punt koos, sõitmine ja ehitamine käib, naeru ja adrenaliini saab – siuke asi tuleb ju elus hoida! Muidu oledki kibestunud vanamees miski ei meeldi ja igatepidi negatiivne toriseja. Tahaks ikkagi selline vanamees olla, et oleks millestki põnevast rääkida ja tunned, et oled oma panuse andnud. Väga paljude inimeste juured on seal Uueveski „Aukudes“ ja olen väga huvitavaid jutte kuulnud, et meil oleks sama põnev ja põnevamgi veel. Jätkan selle koha elushoidmist!
Aga ma vähemalt teen teile raja ette ja teie ise saate valida, kas käite mööda seda või mitte.
Ehitad praegu teist landingut (maandumist) – millal plaanid projekti valmis saada? Ja kes Sulle üldse projekti raames õla alla on pannud?
Oma ehitamisega olen jõudnud varsti poole peale. Hetkel on kõik väga hästi sujunud. Toetajateks on loomulikult sõbrad, tuttavad ja asutused kelleta hakkama ei saaks: Viljandi Rattaklubi, Reaalprojekt, Viiratsi Saeveski, Pinska OÜ, Aasa Külalistemaja, Tääksi karjäär, Bauhof, Viljandi Noortevolikogu, Viljandi linn, Maakivist ja kõik tuttavad ja sõbrad, kes oma panuse on andnud.
Tänan teid ja jätkan!
Projekt on sisuliselt nähtavalt alles alguses, kuid tegelikult oled asjaga tegelenud juba üle aasta. Mis tunne on – said Sa bürokraatiaredelist ilusti üles ronitud?
Tahe oli nii suur, et tormasin selle asjaga ja kui üksi oma suure tahtmise ja lahtise peaga ringi mässad, siis jookseb juhe kokku küll.
Hetkel tunnen, et hea oligi, et kohe peale paberite korda saamist tegema ei hakanud. See oleks jäänud ajanappuse tõttu poolikuks ja siis on mingisugune mure, et töö on tegemata ja hakkab tulema neid kommentaare, et „Noh,poolik jah?“, “Rada valmis vä?“ ja nii edasi. Seetõttu panin oma peas asja paika, et alustan värskelt 2015 hooaja alguses ja teen nii kaua kuni rada valmis ja kenasti testitud. Hetkel olen graafikus.
Kui Sul oleks 1 vaba päev ja piiramatult raha puhkamiseks – mida teeksid?
Arvan, et ma ei puhkaks, vaid käiks Crowbar + Gorilla Monsoon’i kontsertil ära.
Millist potentsiaali näed sellel rajal Viljandis?
Näen väga suurt potensiaali. Meil Eestis ja ka Viljandis on väga häid sõitjaid. Kujuta nüüd ette, kui sa näeksid minu peas seda projekti ja kui selline asi valmis kujul on? Sulle tehaks ära „lagi“ rada – Sina ainult sõida ja arene.
Meil ju polnud nokana (lapsena, noh!) midagi, emalt pätsasime labida ja andsime tuld – hop, metsa kaevama. Täna tehakse sulle ette ära – ainult naudi. Tänapäeva noored – null suhtlus, nad suhtlevad üksteisest meetri kaugusel olles telefoniga!
Tundub, et neil pole tegevust – nüüd on. Ja loomulikult välisriikide sõitjad ootavad raja valmimist. Ütleme nii, et asi on väga uus ja loomulikult püüab tähelepanu. Ma ju ei oska teile öelda, mis seal peaks juhtuma 5-10 aasta pärast. Aga ma vähemalt teen teile raja ette ja teie ise saate valida, kas käite mööda seda või mitte.
Aasta tagasi sai linnavõim jälile projekt „Kolga“ eksisteerimisele Männimäe metsades. Kas see on kuidagi Su tänasele projekti hoogu juurde andud?
Kolga on mulle andnud väga palju. Eriti obstaaklite ehitamise mõttes. Seal ju saime mitmeid aastaid praktiseerida erinevaid kujusid ja seejärel nende toimimist testida. Inimesed on küsinud, et kuidas sa tead seda vahet, mis jääb hüppe ehk kickeri ja maandumise (landing) vahele? Sellist asja polegi kusagil kirjas, sest see on oma tunnetus ja kogemus ning just see teeb selliste asjade ehitamise eriliseks!
Kas see, et asi on seaduslikult tehtud, ei kärbi kuidagi asja salapära ja lennukust?
Ma arvan, et see on hea! Me teame seda salapära ja secret spoti teemat juba lapsest peale, kuid aeg on näidata ka tavarahvale, mis Eestimaa metsades toimub.
KÕVA, RAINER! VLND HOIAB PÖIDLAID!
NB! Kui keegi tahab aidata, siis Rainer ootab toetust, et oma projekt edukalt lõpule viia! Kogu toetus läheb kopamehe töötasuks.
VLND toetas, toeta Sina ka! Anneta ÜKSKÕIK kui suur summa Raineri arveldusarvele:
Rainer Rätsep EE452200221039504916
Märkige oma nimi ja lisage märkuseks “VLND x Uueveski.” Kõik toetajad saavad VLND ning Raineri poolt tänatud!
