Jõulud on igasuguse heategevuse kõrghooaeg, selge see. On aeg, mil nõrgemad on rohkem pildis ja muu tarbimisühiskonna kulutustuhina vahel ei ole väga paljudel meist kahju mõnest eurost. Huvitav, kas keegi suudab kokku lüüa, mitu miljonit eurot näiteks sel aastal jõulude ajal ühel või teisel moel heategevusse läks?
Nagu religioon või miks mitte ka tervis on paljudele sügavalt isiklik teema, nii on ka heategevus. See on see kurikuulus andmisrõõm, mis enamasti ei nõua aupaistet või ordenit. Mõne jaoks on ükskõik mis laadi heategevus traditsiooniline, mõni teeb seda teatud hetkedel või konkreetsetes olukordades. Eestlase toit on ju teine eestlane, aga paradoksaalsel kombel on tihtipeale just naabrid ja ümbruskonna elanikud need, kes kõige rohkem abi pakuvad, kes tõmbavad käima korjandusi ja on toeks peredele, kel on raske. Ja selle isiklikkusega on ka vastupidi – need, kes tõeliselt abi vajavad, kes päriselt tuge vajavad, enamasti kõige kõvema häälega ei karju. Neid inimesi tuleb otsida.
Nende jõulude eel otsisime isekeskis lastega perekonda, kellele teha jõulukinke. Kedagi, kes ise abi ei nõua. Kedagi, kes tunneks tõelist rõõmu kingikotist, mille panevad kokku mõned tudengid, õpilased ja vägevad sõbrad nende ümber. Kedagi Viljandimaalt. Tänu Viljandi linna sotsiaalametile suutsime leida perekonna, kellele head teha. Palusime neil teada anda oma unistuste jõulupakist. Päris unistuste. Ja siis asusime tegutsema. Uskuge või mitte, aga absoluutselt kõik, keda kaasasime, olid kohe nõus. Jõulude ajal, mil suur osa inimesi ja ettevõtteid niigi erinevas võtmes heategevusega ametis on, tuldi ikkagi kaasa. Üle ootuste. Me aitasime organiseerida kingitusi, mille väärtused küündisid sadade eurodeni. Olgu öeldud, et kõik küsitud esemed olid ka reaalselt vajaminevad. Sada protsenti.
Üledramatiseerimata, me saime alles tagantjärgi teada, et perekond oli tegelikult otsustanud sel aastal jõulukinke mitte teha, et säästa raha konkreetse tegevuse jaoks. Kui palju meie lugejate seas on inimesi, kes pole reaalselt mõnel aastal saanud mitte ühtki jõulukinki? Tänapäeval tundub see uskumatu, aga see on nii mõnelgi pool reaalsus. See oli üks tõsiselt äge pere, kes loodetavasti sai äraütlemata vinged jõulud.
See jutustus oleks olemata, kui me saaksime kuidagi elada ilma, et tänaksime neid inimesi ja asutusi, kes meile kõhklusteta abikäe ulatasid.
Aitäh Teile, Tallinn Craftory, On24, käsipalliklubi Viljandi HC, Arno Kütt, Krister Kallas, Sander Aasmäe ja Marko Koks. Te tõestasite meile taaskord, et koostegemise vaim on kõikvõimas.
Ilusat uut aastat, sõbrad!