Mida head teha 25. detsembri pärastlõunal? Õige! Olla perega ja nautida kvaliteetaega. Me tegime seda ka, aga… aga vahepeal käisime ühes Viljandi ajaloolises hoones, et koos kohaliku trikitõukeratturiga majas veidi ringi vaadata.
Aga käisime Deenoga ja andsime majale vähemalt hetkeks uue elu ning panime seinad, põrandad ning katuse ekstreemspordivaimus hingama.
Mis maja see Linnu 4 ikkagi on? Noh, vaatasime netis ringi ja küsisime erinevatelt inimestelt, aga päris tõeni ei jõudnudki. Fakt on, et see on linna raekoja kõrval paiknev kaks aastat tagasi kummaliste tänavakunstiteostega kaunistatud hoone, kus viimase asutusena pesitises Mark Soosaare (moodsa) kunsti keskus. Varem on ta vist olnud nii vene kui täiskasvanute kool, ajutiselt isegi ühe arhitektuuribüroo (suve)kontor. Korra on linnavõim kavandanud sinna sotsiaalkeskust ning tänaseks on ta niisama lagunev väärtus linnas.
Aga käisime Deenoga ja andsime majale vähemalt hetkeks uue elu ning panime seinad, põrandad ning katuse ekstreemspordivaimus hingama.
“Juba uksest astudes mõjus maja nostalgiliselt,” rääkis Lippand, kellele tundus maja kohati kõledaks ja külmaks muutuva kummituslossina. Trikitõukeratturi sõnul oligi hoone puhul kõige ägedam see, et kõik oli säilinud autentsena: tahvlitel ilutsesid endiselt (ilmselt Soosaare kunstikeskuse aegadest) kirjad, klassiuksed olid pärani ning värv koorus põrandailt. Kuigi mees tõdes, et tõukerattaga oli seal laest alla kukkunud krohvi ja vedeleva sodi tõttu paras katsumus midagi korda saata, meeldis talle seal väga. “Lava pealt alla hüppamine mekkis kõvasti, sealt sai korraliku lennu,” rääkis Lippand. “Tahan juba praegu sinna tagasi minna, aga sel korral juba filmima!”
Tšekka fotosid!
