MM. Järjest kasvav kuulsus. Vähemalt 105 medalit. Iga kuu Sakalas (ka näiteks sellega, et murdis jala). Kõiki naerutava huumorimeelega ja alati nalja viskav. Lõvilakaga. Nakatava naeruga. Tugev eesti naine. Hiigelsuure muskliga. See on Kärolyn. Kärolyn Mäesaar. Viljandi Gümnaasiumi II HUKU õpilane. Ja sõudja. Kogu hingega sõudja. Kuid mis on ta edu saladus? Mis on toonud ta praegusesse hetke? Millest kõik algas? Ja kuidas edasi? Saame Kärolyniga lähemalt tuttavaks.
1. Kõik su sõbrad tunnevad sind kui maniakaalset sportlast ja tundub nagu oleksid alati spordiga tegelenud. Millest kõik alguse sai? Missugune oli sinu teekond sõudmiseni?
8. septembril 2009, kui mu mälu mind ei peta. Selle alustamisega on nii, et enne sõudmist tegelesin päris paljude erinevate asjade/aladega: tantsimisega, õppisin muusikakoolis viiulit natuke aega jne. Aga mitte ükski asi polnud ikka päris see, mida ma ootasin või lootsin. Vahetult enne sõudma minekut tegelesin ma võrkpalliga ja kuigi mulle väga meeldivad erinevad pallimängud, siis tundsin, et ka see pole ikka päris minu jaoks. Kuna ma olen üsna elava loomuga, siis peab ka mu trenn olema väga vaheldusrikas.
Käisin aasta võrkpallis ära ja ütlesin emale, et ei… See ikka ei sobi ja ma ei taha enam minna. Sain emalt ka kiire vastuse: ärgu ma lootkugi, et koju istuma jään, kuskile trenni lähen kindlasti. Emps pakkus välja rahvatantsu ja sõudmise. Muidugi ma valisin selle viimase, kuna tantsida mulle tegelikult ei meeldi, aga sõudmine poleks kindlasti olnud mu esimene valik. Ütlesin talle, et sõudmine on meeste ala ja ma ei taha sinna minna. Ja nagu emadega ikka… Ma läksin sõudmisesse.
2. Missugune on sõudjate trennigraafik? Mida teete suvel ja mida talvel?
Tihti arvatakse, et ainult vee peal saab sõudmise jaoks treenida.
Graafik on ikka tihe ja mulle see meeldib, nii jääb vähem aega lolluste tegemiseks. Kui on n-ö tavaline periood ehk kool, siis on meil üldiselt trennid 5-6 päeva nädalas, 1 kord päevas ja korraga nii 1,5-2h. Vaheaegadel, kui kooli pole, siis on päevade poolest sama arv, aga trennid on 2 korda päevas, ühe trenni pikkus on aga erinev.
Mulle väga meeldib see, et kui mõni päev trenni ei saa minna, siis on sul see alati võimalik teha teisel päeval ja kellaaegade suhtes on ka väga paindlik kõik. Vaheaegadega on nii, et keegi ei saa sind sundida trennis käima, aga parem on ikka kohal olla. Muidu on trenn, nagu iga teinegi.
Trennide iseloom on alati erinev, see oleneb sellest, mis parajasti tähtis ja vajalik on. Talvel ja sügisel on meil väga palju erinevaid võimalusi: mängime korv- ja jalgpalli, ujume, käime jõusaalis, sõidame ergomeetril, jookseme, suusatame, uisutame jne. Suvel istume ikka paati ja sõidame, aga eks ole suvelgi neid päevi, kui ei kannata vee peale minna, olgu siis suur tuul või vihm. Siis on jällegi erinevad asjad: jooks, jõusaal jne.
3. Kas mõnikord tülpimust ei teki? Kuna oled selle alaga nii kaua tegelenud, pole olnud tahtmist pooleli jätta?
Eks vahest ikka tekib, see vist on paratamatu, et mingi aeg tüdined ära. Õnneks ei juhtu seda tihti, sest meil on hästi palju erinevaid võimalusi, mida teha. Isegi kui plaani järgi on sama trenn, mis eelmisel nädalal, siis alati on selles midagi teisiti.
Ma olen tegelikult seda meelt, et kui sa midagi teed, siis sa ei saa seda enne pooleli jätta, kui sa pole näinud seda esmast tulemust. Ja kui tulemus on väga hea, siis sa lihtsalt ei saa enam pooleli jätta, sest sa said selle maitse suhu. Ma vist polegi mõelnud kunagi päriselt loobuda. On küll hetki, kui ei jaksa, ei jõua ja ei taha, aga ma pole kunagi mõelnud, et ma nüüd lõpetan ära ja kunagi enam tagasi ei lähe. Sellistel hetkedel tuleb lihtsalt võtta kergemalt ja puhata.
4. Mitu medalit või karikat sul on?
Natuke ikka on… Ma pole nüüd neid üle lugenud aga viimati oli vist umbes 105 medalit. Karikaid pole eriti palju, me oleme üldiselt ikka medalite armastajad, aga ka karikaid leiame kindlasti.
5. Mis on sinu siht sportlasena? Eesmärk, mille poole püüelda ja vaeva näha. Miski, mis hoiab sind töös. Olümpia?
Mul on vist see olümpiavaimustus üle läinud. Kunagi oligi see mu eesmärk, aga praegu on iga järgmine võistlus mu eesmärk. Tuleb minna samm sammu haaval. Ma tunnen, et minu jaoks toimib see step by step paremini, kui et võtta kohe suurelt ette. Muidugi on suveks plaanid paigas, et kuhu jõuda tahaks ja jõudma peaks, aga seegi on pigem lähitulevik. Ma luban teile, et kui ma hakkan kunagi kindlalt olümpiale sihtima, siis ma annan teile kindlasti teada. Aga hetkel ei luba ma kellelegi midagi 🙂
6. Mis on see üks asi, mille kindlasti oma sportlasekarjääri jooksul ära tahad teha?
Mul polegi hetkel sellist kindlat asja, mis ma kindlasti ära tahaks teha. Paar aastat tagasi oli mu eesmärgiks saada MMile. Seal on käidud. Nüüd on võib-olla eesmärk seal saadud kohta parandada. Kui õnnestub sõudmisega edasi tegeleda, siis ehk tiitlivõistlused täiskasvanute seas.
7. Aga senine suurim saavutus su enda jaoks?
2016. aasta noorte maailmameistrivõistlused Hollandis. See andis meeletu edasimineku kogemuste osas.
8. Kui tähtis on sõudmises koostöö? Tuleb paadisiseseid pingeid tihti ette?
Koostöö suures paadis on väga tähtis, ilma koostööta pole võimalik seda paati liikuma panna. Mitte ainult sõudmises, vaid ka spordis üldisemalt on koostöö ülimalt tähtis, sest see peab toimima ka sportlase ja treeneri vahel, mitte ainult sportlaste endi vahel. Koostöö on edasiviiv jõud, nagu öeldakse. Pingeid on rohkem vist klubi paatkondades kui koondise omades, vähemalt minu kogemus on seda näidanud. Paadisisesed pinged tulenevadki sellest, et ollakse hästi palju ninapidi koos ja siis ühel hetkel enam ei suudeta ja ongi olemas. Aga õnneks on need asjad alati lahenenud enne võistlusi ja sõidud on ilusti kulgenud. Pärast ollakse jälle sõbrad edasi (naerab).
9. Millised isikuomadused peaksid ühel sõudjal olema?
Meeletu tahtejõud, pühendumus ja motiveeritus. Sest see, kui sa tahad kuskile jõuda, nõuab aega ja tahtmist. Kindlasti on tähtis omadus ka koostöövõime – vahet pole, kas teiste sportlaste või treeneriga. Üheses paadis peab olema ka väga suur egoist, sest kui oled liiga pehme ei jõua sa kuskile.
10. Kuidas pärast tagasilööki jälle jalgele tõused? Mis motiveerib mitte alla andma?
Kehv tulemus ongi mu motivatsioon, see ongi see, mis paneb mind rohkem trenni tegema ja vaeva nägema, et järgmisel võistlusel oleks tulemus palju parem.
11. Kuidas suudad ühitada kooli ja sõudmist kõigi trennide, laagrite, võistluste ja reiside kõrvalt? Tunned, et saad piisavalt toetust?
Minu arust on nii Viljandi Gümnaasiumi, mu praeguse kooli, kui ka mu põhikooli, Viljandi Kesklinna kooli õpetajad ja juhtkond olnud väga mõistvad ja sallivad mu võistluste ja laagrite suhtes, mis toimuvad kooli ajast. Selle eest suur aitäh neile! Igapäevaselt ei ole erilisi probleeme, saab õpitud, vahest harva tuleb ette, et mõni asi jääb tegemata, kuna lihtsalt ei jõua. Aga üldiselt kõik ERITI tähtsad asjad olen ikka tehtud saanud. Ja kui ei saa tehtud, siis tuleb ise vastutada ja vabandada. Trenni ju otseselt süüdistada ei saa.
12. Milliseid tundeid tekitas Viljandi parima noorsportlase tiitel?
Uhke tunne oli ikka. See teadmine, et su tulemusi on märgatud ka väljaspool sõudeklubi ja perekonda, annab ikka motivatsiooni juurde. Mul on hea meel, et Viljandi linn toetab ja tunnustab oma sportlasi.
13. Mis pärast gümnaasiumi edasi? Tegeled sõudmisega edasi?
Olen kahevahel. Kas sisekaitseakadeemia või Tartu ülikooli kehakultuur. Õnneks on mul natukene aega, et mõelda ja kaaluda, nii et ma väga ei muretse veel. Paberid tuleb mitmesse kohta sisse viia. Ma tahaks sõudmisega edasi tegeleda aga ma ei oska kindlalt öelda, kas see töötab ja mis sellest saab. Aga eks see varsti näha ole, hetkel teen kõik, mis võimalik, et ma saaks sellega edasi tegeleda.
14. Kokkuvõtteks: mida sõudmine sulle andnud on? Sulle kui inimesele, juurde andnud. Ja mis sulle kõige rohkem meeldib sõudmise juures?
Plussid: palju reisimist, palju uusi tutvusi, lahedad riided 😀 Suvel on lahe päevitus ka. Aga sõudmine ise on andnud mulle väga palju häid sõpru ja tuttavaid, kellest ei tahaks kindlasti loobuda. Lisaks ka väga palju kogemusi ja mitte ainult sõudmises. See on arendanud koostöövõimet ning õpetanud austama ja sallima inimesi sellistena, nagu nad tegelikult on. Kindlasti ka seda, et kui sa midagi väga tahad ja selle nimel vaeva näed, siis on kõik võimalik.
Fotod: Silver Tõnisson / VLND