Viljandit, aga miks mitte ka kogu Eestit, on tabanud tõeline maania. Discgolfi-maania. Ükski linn ei pea end linnaks, ükski vald end vallaks, kui vähemalt üht discirada pole üles ehitatud. Võistlustel osaleb kümneid ja kümneid mängijaid, kes kõik peavad seda “igaühe” spordiala oma uueks hobiks ja kireks.
Mis see discgolf siis õigupoolest on? Erinevalt põhimõtteliselt ükskõik millisest teisest spordialast ei ole discgolfi reeglite selgitamiseks vaja rohkem kui paari lauset. Mängu eesmärgiks on “lendava taldriku” laadne ketas võimalikult väheste visete arvuga korvi saada. Viskad ära, sealt, kuhu ketas maandub, viskad edasi. Kes kõikide radade peale (klassikaliselt 18 korvi rajal) kõige vähem viskeid sooritab, ongi võitja! Ahjaa, kettad jagunevad laias laastus kolme tüüpi- lühimaa, keskmaa ja kaugmaa, sõltuvalt sellest, millise lend on täpsem ja millist võimalik kaugemale lennutada. Ja nii lihtne ongi! Mäng on nii populaarne just seetõttu, et seda võivad mängida kõik, kelle kätes piisavalt rammu, et ketas lendu visata, vanusest sõltumata.
Viljandis, täpsemalt Huntaugul, on juba umbes kaks aastat võimalik discgolfi mängida. Rada hooldatakse pidevalt ja see on kõigile avatud. Eelmisel nädalavahetusel toimus siin ka 83 osalejaga võistlus, kohal oli Eesti paremik. Meie oma poiss, Viljandi gümnaasiumi abiturient Kristo Mikkor saavutas kõvas konkurentsis ülivõimsa teise koha, kaotades napilt esimeseks tulnud Eesti absoluutsesse tippu kuuluvale discgolfarile Silver Lättile. VLND tegi Kristoga juttu, et discimaailmast pisut rohkem sotti saada!
Tere Kristo! Esmalt laupäevast. Räägi, kui vähe tegelikult võidust puudu jäi?
Võidust jäi tõesti puudu väga vähe. Terve teine ring (rada mängiti kaks korda läbi-toim.) kulges Silveriga punkt punkti heitluses ning peale teist ringi olime viigis. Võitja tuli välja selgitada ümbervisetega. Seekord suutis võitjana väljuda Silver.
Mis tasemega võistlus oli? Milline on üldse Eesti discgolfi tase maailmatasemega võrreldes?
Viljandisse oli võistlustele tulnud Eesti mastaabis väga kõrgetasemeline seltskond. Kohal oli nii Eesti parima reitinguga Silver Lätt kui ka Eesti Talviste Meistrivõistluste 2014. aasta võitja Marko Narits. Kuna Eestis on discgolf muutunud populaarseks alles kahe viimase aastaga, siis hetkel Eestis veel maailmatasemega mängijaid ei ole. Maailmas on maagiliseks saanud reiting 1000. Eesti hetke parim reiting kuulub Silver Lättile 972. Seevastu Soomes on üle tuhandelise reitinguga mängijaid 11. Vaieldamatult kõige populaarsem riik on Ameerika, kus on 118 mängijat üle tuhandelise reitinguga.
Kui kaua oled discgolfi mänginud? Kuidas selleni jõudsid? Kuidas treenid? Kui kõvaks ennast Eesti tasemel pead? Kuhu sa sel alal loodad välja jõuda?
Discgolfi olen mänginud peaaegu kaks aastat. Alani jõudsin jõudsin tänu oma sõbrale, kes mind Viljandisse mängima kutsus. Peale seda ei ole suutnud kettaid käest ära panna. Visketehnikaid olen õppinud enamasti Youtube‘i kaudu. Trenni teen 5-6 korda nädalas keskmiselt 4 tundi päevas. Parimateks saavutusteks võib pidada eelmise aasta Eesti Suviste Meistrivõistluste üheksandat ja selle aasta Viljandi aastapäeva mängu teist kohta. Discgolfi–alased eesmärgid on kõrged, suur soov on jõuda kunagi maailma paremikku.
Mõni kohalik väidab, et Viljandis on tänasel päeval Eesti kõige parem rada. Kuidas tegelikult on? Millised Sinu lemmikrajad on? Miks Viljandi rada lahe on?
Eestis on palju häid radasid ning kindlasti kuulub ka Viljandi nende hulka. Viljandi raja teeb huvitavaks avatud rada ning mitmekülgne maastik. Minu lemmikradade hulka kuuluvad Kõrvemaa, Valgehobusemäe ja Jõulumäe kollane rada.
noored leiaksid suure tõenäosusega uue sõltuvust tekitava hobi, mis hoiab lihased liikuvuses ja sõbrad enda kõrval, mitte mikrofonis ja kõrvaklappides.
Golf on teatavasti üsna kallis mäng. Kuidas discgolfiga on, mitu keskmist palka peab alla panema, et mängima asuda? Kui palju isiklikult oled kulutanud?
Discgolfi suur eelis võrreldes tavalise golfiga ongi see, et mängimine ei nõua suuri kulutusi. Mängima minemiseks läheb vaja vaid 1-2 ketast.(ketta hinnad algavad poes umbes 10st eurost-toim.)
Kui nõudlik discgolf füüsiliselt on, kas jalkatrenni poisid võivad discirajal käia üldfüüsilist ehitamas, või pigem näiteks petanqi-mehed?
See sõltub täiesti mängutempost ja ilmast, tavaliselt ise trennis mängin keskmiselt 3 ringi ehk kõnnin 15km, nii 5-6 korda nädalas, ja sinna vahele jääb ketaste loopimine, mis arendab ka ülakeha. Jalkatrenni poisid peaksid kindlasti ka midagi muud kõrvale tegema- jooks, jalgratas, ujumine vms.
Kui palju Sinu sõpruskonnas discimängijaid on? Kas oled selles mõttes üksik hunt või on Viljandis tasemel mängijaid veel?
Kuna puutun igapäevaselt kokku discgolfiga, siis väga suur hulk sõpruskonnast moodustubki discgolfaritest.
Miks üks keskmine noor, kelle spordihuvi piirdub Counter-Strike’i ja League of Legendsi arvutimängudes ringi jooksmisega, peaks discgolfi mängima hakkama?
Sellised noored leiaksid suure tõenäosusega uue sõltuvust tekitava hobi, mis hoiab lihased liikuvuses ja sõbrad enda kõrval, mitte mikrofonis ja kõrvaklappides. Enda kogemusest näen kuidas discgolf kõik teised tegevused enda alla matab, arvuti, õppimise jne.
Kui pikk on sinu pikim kettakaar?
Ideaalis 140-150m.
Kas eelistad eest-või tagantkäeviset? Miks?
Otseselt ei eelista kumbagi, vaid kasutan mõlemat tehnikat vastavalt situatsioonile.
Mitu korda oled hole-in-one (esimese viskega korvi) teinud? Kus on Eestis kõige lihtsam hole-in-one saada?
Hole-in-one ehk discgolfi keeles holareid olen visanud viis. Mina arvan, et holareid on kõige lihtsam saada Holstre-Pollis, kuna seal on palju lühikesi radasid.
Discgolfi–alased eesmärgid on kõrged, suur soov on jõuda kunagi maailma paremikku.
Looduses mängimise võlude hulka kuulub ka see, et kettad kipuvad kaduma. Mööda Eesti discgolfi-radasid rännates võib ilmselt päris lihtsalt mõnele heinamaale või tiiki lootusetult kettaid kaotada. Kui palju isikliku kogemuse pinnalt selliseid asju tegelikult juhtub, ja palju Sul endal nii on läinud?
Ketaste kadumine kuulub selle mängu juurde ning nukrutsemiseks pole põhjust. Isiklikult ei tea ühtegi mängijat, kes ketast ära poleks kaotanud. Isiklikult olen ära kaotanud 5-6 ketast.
Ilmad on ilusad, loodus on suurepärane. Pole ühtki vabandust, miks mitte sõbrad kampa võtta ja Huntaugul oma elu esimene (või lihtsalt järjekordne) disciring ära teha! Muide, Männimäe Selveri lillepoes saab kettaid ka poolmuidu laenutada!