Ma räägin teile Viljandist.

 

Ma räägin teile Viljandist:

räägin teile,

kes me kuulame ja loeme,

ka neile, keda üldse ei huvita,

sest nagunii

me kõik natuke poeme

sellele žüriile,

keda loodetavasti ikkagi huvitab,

sest ma võin

ja saan

kritiseerida ja ülistada,

nii et puruneb raam,

mitte nii nagu loete

tavaliselt kirjandist.

Ma räägin teile Viljandist:

natuke porine

ja natuke lögane,

selle kallal ikka norime,

sest oleme harjunud,

ja see ju tõsi ka,

oleme autojuhi peale,

kes meid tänaval täis pritsis,

karjunud,

lööme munakivitänaval varba ära

ja mõtleme,

et kohe homme sõidan Tenerifele ära,

aga olen ikka siin,

sest olen seitseteist

ja raha mul pole palju,

aga mõtlen Viljandist ikka kui

„meist“.

Ma räägin teile Viljandist:

Kiviberg „Pealtnägijas“,

Viljandi kümme korda kuulsam,

iga päevaga

aina moodsam,

sest Viljandi on täis

noori,

kes mõtlevad kui

noored,

ja tundmata on veel

sibulakoored,

aga kas on vajagi?

Ma armastan Viljandit,

sest

ma ei tunne veel

neid sibulakoori

ja tunnen neid noori,

kes iga hommik lähevad kooli,

et nühkida tooli

ja avastada

mõnel inimtühjal õhtul

sõpradega rippsillal olles,

et issand, kuidas ma hoolin

sellest Viljandist,

siin ka võibolla siis

seda sibulat koorin.

Ma räägin teile Viljandist.

Ma räägin teile, et armastan,

armastan Viljandit, sest

et trepimäest üles tulla on raske,

aga keegi siin linnas ei kanna maske,

hoolivad,

hoolivad,

hoolivad nii palju,

et ka vanad probleemid roogivad.

Tahavad muuta,

tahavad päästa,

tahavad aidata,

kõigile näidata,

et meil,

Viljandil

on,

mida näidata.

Ma räägin teile Viljandist:

Velokulg,

folk,

Cheers,

munakivitänav,

Jakobson,

sõbralikud joodikud,

pink Lossivaremetes,

vaade öisele linnale,

Viljandi gümnaasium,

pissiv poiss,

Uku keskus,

puudeallee järve ääres,

Huntaugu mägi,

mänguväljak liival,

värvilised purskkaevud kiigupargis,

Paala järve jooks,

Kivipagar,

ait,

Fellin,

Trepimägi,

Kõrgemägi,

Uueveski Konsum,

Rohelise maja pood ja kohvik,

lastebassein,

Bangalo,

sõbrad,

jäätised ja päevitusrandid,

naerud,

pisarateni naerud,

armumised ja armastused,

abistamised,

boheemid,

värvilised jalgrattad,

jalutuskäigud,

ilusad inimesed,

noored,

vanad,

see on Viljandi.

Ma räägin teile Viljandist:

kukkusin koduaias

puu otsast alla,

ma olin siis kaheksa,

aga siiani pole Viljandi käinud alla,

vaid aina paremaks,

aina uhkemaks,

aina aktiivsemaks.

Ma armastan Viljandit, sest

Viljandit

päriselt huvitab,

mida teevad noored,

mida nad tahavad

ja mida jamavad.

Viljandi tahab

saada suureks,

isegi kino tahab,

tahab saada juureks

uues maailmas.

Ma räägin teile Viljandist,

sest tahan kuulutada maailmale,

tahan kuulutada kõigile,

et tulge siia,

siin on noor hea olla

tulge siia,

sest siin on hea mõelda välja

kes sa tahad olla,

sest Viljandi lubab unistada,

kiidab sind ka veel,

tulge siia,

sest Viljandi on oma ja armas

nagu vanaema kaneelikukkel.

Ma räägin teile Viljandist,

sest ma armastan Viljandit,

sest

kui sõidan emaga

Tartust koju

ja näen Viiratsi mäel

Viljandi tulesid

nagu oma käe peal,

tuleb kodu tunne,

armastan,

sest

kui tuli sõbranna Pärnust

ja õhkas:

„Viljandi on ikka nii ilus linn,“

siis

olin uhke,

olin uhke, nagu oleksin

ise kiita saanud,

võibolla saingi,

sest olen ju ise ka Viljandi,

armastan,

sest kui mõtlen

Viljandile,

läheb seest soojaks.

Ja veel mõtlesin siin sellele,

et Meri rääkis

meil sitast ja tulevikust

ja mõtlesin,

et meie sitt

on õite hää.

Kirjutis võitis VLND esseekonkursil II koha .

Autoriks Kirke Katariina Siimso.

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga