Viljandi on järvelinn. On ju? Jep! Ja, et järvelinnas ennast eriti ülbelt tunda, siis peab paadiga sõitma. Ja Viljandis saab reaalselt ühe eriti ülbe paadiga sõita! Nägime Facebookis kuulutust, et Gabriella vajab kaptenit ning haarasime härjal sarvist. Või siis.. Jah, härjal sarvist.
Osa meist käib aeg-ajalt aerupaadiga järvel, et end mõnusalt välja lülitada. Meie ütleme, et Gabriella on your cheap way to Miami feeling. Viskad Bangalo paadisillas ketsid jalast ära ja astud lakitud paadipõrandale. Paadil esimesi samme astudes viskas ette elu esimese Miki Hiire multifilmi (must-valge!), kus Miki vilet lastes paadi põrandat pesi. Ja noh, kui päris kapten kuskilt nupust veel raadio ka sisse lülitas, siis oli 100% tunne, et jätame paadi ankrusse, viskame ujukad jalga ja tänase päeva veedame siin. A kahjuks saavad head asjad alati kiiresti otsa.
Kui päris aus olla, siis me polnud valmis selleks, et Viljandis saab tunda ennast nagu Vahemere ääres, aga sai. Ja ütleme nii, et üle ootuste hästi sai. Pärast paadisillalt randumist tiksus Gabriella ca. 40 minutit kogu järvele tiiru peale ja isegi, kui meie esialgsest unistusest kapteniks saada oli järgi jäänud ainult helesinine unistus, siis tunne oli vinge. Nii hästi pole ma Viljandis ennast ammu tundnud.
Isegi, kui keegi meist päriselt kapteniks ei saanud (sest tegelt me jäime paar päeva hiljaks kuulutusele reageerimisega – muidu oleks raudselt saanud ju!), siis saime sedavõrd positiivse emotsiooni Viljandi järvel hängimisest, et mõtleme kuidas endale nüüd isiklikku paati osta.. Või Gabriellat rentida..
