Kas te teadsite, et kuigi raamat räägib 50 hallist varjundist, siis vähemasti mõned teadlased väidavad, et ega inimene üle 30 hallivarjundi ära ei taju.
See selleks. Provotseeriv pealkiri ja juhtlõik on, nagu ikka, selleks, et tähelepanu äratada. Nii nagu meedias kombeks. Nüüd oled Sa juba siin ja kui see oleks meie soov, siis võiksime reklaamida, aidata Sul kujundada Sinu hinnanguid ja arvamusi, vaateid, tõekspidamisi. Meil oleks võimalik Sind vihale ajada (kuigi tundub, et hetkel tundud Sa pisut petta saanud küll), meil on Sind võimalik naerma ajada, kui me selleks piisavalt naljakad oleme. Meil on võimalus kajastada iga päev Viljandis toimuvat. Aga me ei tee seda. Sest tegelikult on Viljandil juba 140 aastat olnud igat laadi ajakirjanduse lipulaev olemas. Meie lemmikajalehel on sünnipäev!
Sellega seoses oleks paslik vaadata minevikku. Tuleb tõdeda, et me ei ole minevikku vaatamises liiga head. Või noh, kindlasti on neid, kes on meist niivõrd palju paremad, et rääkimine Sakala eri ilmetest 140 aasta jooksul mõjuks diletantliku mölana. Aga millest siis rääkida?
Räägime sellest, miks Sakala on maailma parim ajaleht.
Alustuseks loomulikult seetõttu, et tegemist on Viljandi, justnimelt Viljandi maakonnalehega. Häbenemata võime öelda, et Sakalal puuduks meie jaoks väärtus, kui tegemist oleks näiteks Hiiumaa tegemisi kajastava meediumiga. Egoistlikul mulgil ei ole sooja ega külma, mis toimub Alutagusel, Helmes või Keri saarel. Meid huvitab see, mis toimub siin, meie ümber.
Meie VLND-s püüame hoiduda poliitilistest seisukohavõttudest. VLND kontekstis on täiesti ükskõik, kes on võimul senikaua, kui kohalik elu liigub õiges suunas. Erapooletus on meie jaoks oluline väärtus. Me oleme Sakala köögipoolt näinud ja võime öelda, et see on üks paganama erapooletu ajaleht. Tundub täiesti võimatu Viljandi väiksust ja seda, et kõik tunnevad kõiki arvestades hoida kohaliku elu kajastamist objektiivsena, ja Sakala tõepoolest suudab seda. Läbi aegade on nii mõnigi (enamasti negatiivselt kajastatud) poliitik või linnakodanik nimetanud Sakalat kallutatuks, kobruleheks, ebapädevaks, ebakvaliteetseks. Arvamuste paljusus on lubatud, aga need inimesed ei tea, kuidas käib toimetuses igapäevane töö, kuidas Viljandi ajakirjanike imekspandav enesekontrollivõime töötab.
Sakala on suutnud igasugustes oludes nina vee peal hoida, järeleandmisi tegemata. Kvaliteetne ja toimiv maakonnaleht näitab seda, et meil on elu. Kuniks Viljandis on selline ajaleht, on meie linnal ja maakonnal lootust. Kvaliteetne ühiskonna valvekoer on eriti tänasel, tõdedest ja ebatõdedest ülevalatud meediamaastikul selline väärtus, mille rolli enamus meist enne ei mõista, kui see meilt ära on võetud. Tohutu lootus on, et meie silmad seda päeva ei näe.
Me oleme päris palju kuulnud seda, et Sakala ei kõneta noori. Selles kriitikas on ilmselt mingi tõetera sees. Esmalt, vaevalt noored kunagi ajaloos suured lehesõbrad on olnud. Kui vanasti oli loomulik, et lehelugemine oli privileeg, üks kättesaadud eksemplar liikus inimeselt inimesele, siis tänaste on noorte puhul on ilmselt olemas oht, et siin kaootilises maailmas seda harjumust täiskasvanueas juurde ei haaku. Ja nii käiaksegi Eesti 100. sünnipäeval protestiks Valgas ja tegeletakse pseudoprobleemidega, usutakse kõige lihtsamini läbihammustatavat suvalises kontrollimata keskkonnas õhkupaisatavat fakti ja ei kuulata. Selline mõjutatavus on kogu hektikasse sisse kirjutatud, ja kuigi Sakala ei pruugi olla kõige operatiivsem, kõige kõvemini karjuv või kõige räpasemaid saladusi tutvustav väljaanne, siis ometi on ta kogu selles määramatuses üks vähestest võimalustest teada saada, mis tegelikult toimib. Just läbi sellesama vana ja hea, juba 140 aastat meid truult teeninud neljanda võimu esindaja.
Aga nüüd, räägime peost! Kuidas tähistada Sakala sünnipäeva? Kui näiteks koolil on sünnipäev, korraldatakse tihtilugu kokkutulek kõigi vahel, kes kooliharidust omandanud. Ehk võiks Sakala sünnipäevaks kokku saada kogu Viljandi linn? Ei, see on soliidseima halli varjundi jaoks liialt peenutsev ja üle võlli. Sakala lugejad ei ole kunagi asutanud Sakala fännklubi või kiitnud Sakalat mingil erilisel viisil. Sest kuidas sa meediat ikka kiidad. Läbi meedia?
Tegelikkuses on suurim kiiduavaldus Carl Robert Jakobsonile, Sakalale ja selle tänasele kollektiivile see, et me seda lehte loeme. Ja kui sellest loost võiks jääda kõlama üks sõnum, siis see on järgmine – hoidkem oma maakonnalehte! Sest Sakala ongi tegusate ja intelligentsete Viljandimaa inimeste vaimne kohtumispaik täpselt samamoodi, nagu füüsiliselt on laulupidu. Või vilistlase kokkutulek.
Kohtumiseni 150ndal sünnipäeval. Või kui meil hästi läheb, siis ehk isegi 200ndal. Teil läheb igal juhul hästi. Kahtlusteta.
Palju õnne!