Viljandis on kõike – kultuuri ja ettevõtlikust, nooruslikkust ja teotahet. Ja loomulikult sporti. Tagasihoidlik Viljandi noormees Gertis Aru võttis endale aasta alguses eesmärgi – läbida Double Ultra Ironmani võistlus Leedus. See tähendab, et tema sihiks oli ujuda 7,6 kilomeetrit, seejärel vändata rattal 360 kilomeetrit ja joosta 84,4 kilomeetrit. Jutti, mitte eluaja jooksul. Ühekorraga. Järjest. Ja kui selline suur siht ette võtta, siis tuleb see otse loomulikult ka ellu viia. Veidi vähem kui 27 tundi kannatusi päädis augusti lõpus eduka sooritusega, tasuks kaheksas koht, aga mis veel tähtsam – Gertis saab uhkusega kanda Double Ultra Ironmani tiitlit. Ja see on triatlonimaailmas ülikõva sõna. Pinnisime Gertist pärast esimese väsimuse üleelamist pisut, et see vägitegu kõikide huviliste ette tuua.

Gertis Aru, räägi alustuseks mõistetest – mida kujutab endast ultratriatlon, kuidas erineb see tavalisest triatlonist ja milliseid erinevaid versioone veel maailmas on?

Alustaksin selle defineerimist mõistest ultrajooks. Ultrajooksuks nimetatakse kõiki distantse, mis on pikemad kui maraton ehk 42,2km. Triatlonis on selliseks etaloniks täispikk distants ehk raudmehe triatlon, kus tuleb ujuda 3,8km, sõita ratast 180km ja joosta maraton. Ultratriatloniks kvalifitseeruvad kõik distantsid, mis on sellest pikemad. Maailmas on olemas erinevaid variantsioone nendest – kahe-, kolme-, viie-, kümne- ja kahekümnekordne. Ka neid distantse korraldatakse erinevates formaatides – saab teha alasid järjest st kõigepealt ujud 7,6km ja siis teised alad või et teed iga päev ühe täispika ja neid vastav arv kordi järjest. Minu distantsiks oli kahekordne järjest läbimine, st kõigepealt tuli ujuda 7,6km, siis sõita ratast 360km ja siis lõpuks joosta kaks maratoni ehk 84,4km.


Kuidas Sa triatloni juurde jõudsid? 

Triatlon on mind paelunud juba lapsest saati. Minu jaoks on tegu kõige kuninglikuma spordialaga. Küll aga jõudsin triatloni juurde alles umbes viis aastat tagasi. Kuna sport on mul peres olnud alati au sees, siis olen terve elu harrastanud erinevaid spordialasid, kõige rohkem sai tegeletud korvpalliga. Triatloni juurde viis mind lõpuks soov oma kehakaal kontrolli alla saada, motivatsiooniks sai valitud endale esimene triatlon Otepääl ja sealt see lumepall veerema hakkas.

Mis on see motivatsioon, et ennast selliselt piinata?

Eks ta selline piiride kompamine on. Ilmselt seda ongi eemalt väga keeruline mõista ning sellest saab täielikult aru alles siis, kui oled läbinud midagi nii suurt. See tunne, mis sind valdab finišijoont ületades, on lihtsalt sõnulkirjeldamatu.

Milline aluspõhi ja treening peab olema, et selline katsumus ette võtta?

Minu jaoks algas organiseeritud treening antud võistluseks 2018. aasta veebruaris, kui ma rääkisin elukaaslasega oma plaani läbi, mis kõik elukorralduses muutub. Õnneks oli mul terve selle teekonna vältel tema väga suur tugi olemas, mis tegi ettevalmistuse palju kergemaks. Kohe algusest peale leppisin ma endaga kokku, et olen ikkagi amatöörsportlane ja seega treeningmahtudega hullu panema ei hakka. Kuna tegu on võrdlemisi äärmusliku spordialaga, siis internetiavarustest mingit konkreetset treeningplaani ei leia. Seega tuli ise leiutada üsna palju. Plaan oli koguda võimalikult vähe nö tühje kilomeetreid ja iga trenn pidi olema mõtestatud ehk proovisin rõhku panna rohkem kvaliteedile. Esimesed paar kuud sai palju rõhku pandud ujumisele ja jooksule. Soojemate ilmadega tulid ka esimesed pikemad rattatiirud. Treenisin 3+1 nädala põhimõttel, kus 3 nädalat olid järjest kasvavad mahud ja neljas nädal võtsin veidi kergemalt. Kõige raskem tsükkel oli 4-6 nädalat enne võistlust, kus viimastel nädalatel küündisid mahud 20 tunnini nädalas. Viimane kuu oli juba mahtude alandamine ja värskuse säilitamine.

Mis kolmest alast tegelikult kõige keerulisem on? Kõrvaltvaatajale tundub, et ujumine on üsna lõbus ja ikkagi esimene ala, ratas on piisavalt pikk, et olla vastik, ja jooks juba puhtalt viimase ala pärast tundub hirmutav. Kui Sa saaksid täna uuesti triatloni leiutada, vahetaksid midagi ringi?

Kõige keerulisem on kindlasti jooks. Lihtsalt selleks ajaks on jalad ja käed juba üsna läbi omadega, mis raskendab seda ala. Minu plaan antud võistlusel oligi ujumises ja rattas kulgeda ja jooksus kannatada. Ka treeningud olid veidi rohkem jooksmisele kaldu. Lisaks neile kolmele on triatlonis (eriti pikematel distantsidel) ka nö neljas ala, milleks on toitumine. Sellel võistlusel sai sellele eriti rõhku pandud, et terveks distantsiks kütet jätkuks. Minu arust on etappide järjestus ainuõige, sest hiljem ujuda võib olla juba veidi suurem oht probleemidesse sattuda ja kui ratas oleks viimane, siis on ka suurem oht tehnika tõttu katkestada.

Räägi natuke konkreetsest võistlusest, kus sa osalesid – miks just Leedu?

Valik oli lihtne, sest see oli geograafiliselt lähim koht, kus nii pikka võistlust teha sai. Tegemist oli IUTA (International Ultra Triathlon Association) maailmakarika etapiga. Registeerimise eelduseks oli mõni varasem täispika triatloni lõpetamine. Võistlusel osales 32 individuaalsportlast ja 2 võistkonda kokku 17 erinevast riigist. Kõigepealt tuli ujuda järves 400m ringe 19 korda, kusjuures iga ring tuli veest välja tulla ja uuele minna. Rattas tuli läbida 70 korda 5,1km ringi ja joosti 63 korda 1,33km ringi.

Kirjelda nii hästi kui suudad seda tunnet, mis tekib siis, kui aru saad, kui suure saavutusega hakkama oled saanud?

Mida raskem on teekond ja mida suuremat eneseületust see nõuab, seda magusam see finiš on. Minu jaoks tähendabki piiride ületamine seda, mida kogesin kõige ehedamalt võistluse lõpufaasis, kui joosta jäi ca 15km, kus keha ja mõistus annavad kogu täiega märku, et aitab küll, kuid kõigest hoolimata suudad sa sellest üle olla ja lõpupoole edasi rühkida. Need rasked hetked teevadki minu jaoks võistluse lõpetamisest selle erilise hetke. Ilmselt ei unusta ma iial selle võistluse viimast ringi, kus võistlejate toetustiimile rahvuslipp kätte anti ja üheskoos viimane ring läbiti. Tänaks siinkohal veelkord toetustiimi! Terve ring läbiti vastupidises suunas, kus veel rajal olevad võistlejad tunnustavad üksteist. Kogu ring tegi meele härdaks veidi küll. Finišijoonel sai maha pandud ka üks võiduröögatus ja tähistamine võis alata.

Oled Sa kursis, kui palju selle alaga Eestis tegeletakse ja kui palju tegelikult Double Ultra Ironmani auväärset nimetust kandvaid inimesi Eestis üldse on?

Minu teada olin ma kolmas eestlane, kes on ultratriatloni läbinud. Jah, üks neist on Rait Ratasepp.

Rait Ratasepa näol on tegemist täiesti hullumeelse ultratriatleediga, kes on esimese eestlasena läbinud kahe-, kolme-, viie- ja ka kümnekordse ultratriatloni, mis on tema ultrasportlase karjääri teinud nähtavaks paljudele nii kodumaal kui ka piiri taga ning viinud Ratasepa ultratriatloni maailma esirinda – toim

Lõpetuseks – Viljandis võiksid ju samuti olla head eeldused triatloni korraldamiseks. Kui toimuks, kas osaleksid või aitaksid korraldada?

Viljandis on varasemalt sprindivõistlust mitu korda korraldatud ja isegi on seal võisteldud. Kui toimuks mõni suurem võistlus, siis suurima heameelega osaleks kodulinnas.

 

 

Hull tüüp, kas pole? Allpool saad klikkida Gertise Facebooki postitusele, kus ta kirjeldab detailselt kahekordse ultratriatloni käiku. 

 

"Congratulations Gertis Aru, you are a Double Ultra Ironman! " …niimoodi lõppes minu Leedu teekond. Aga kõigest…

Posted by Gertis Aru on Kolmapäev, 29. august 2018

Fotod: Caspar Aru / VLND