Ewert and The Two Dragons tähistab Eesti muusikas etappi, mil kõik pahupidi pöördus – senise loogika järgi oli indie-muusika pigem nurgataguse iseloomuga, vähemalt raadiotest seda tüüpi lugusid varem naljalt ei kuulnud. Ja siis järsku, ei tea kust, teadsid kõik lugusid “Good Man Down” ja “(In The End) There’s Only Love”, bändist sai lühikese ajaga (väidetavalt) tuntuim Eesti punt maailmas. Kõigile meeldis. Ja need, kes Draakonite ülimat kvaliteeti laivis nautida said, olid õnneseened. Ja nüüd on seesamune õnn jõudnud Viljandi õuele, kui Ewert ant The Two Dragons juba 16. veebruaril Lennukitehases üles astub. VLND sai võimaluse värskelt kolm muusikaauhinda noppinud pundi eestkõnelejatelt Ewert Sundjalt ja Erki Pärnojalt spordireporterite kombel küsida – kuidas tunne on?

Erki ja Ewert, lubage õnnitleda –  kolmekordsed värske muusikaauhinna laureaadid! Emotsioon peaks üsna värkse olema ja nii saangi klišeelikult alustada –  kuidas tunne on? Kas hea sooritus oli üllatav või ootuspärane?

Ewert: Aitäh. Natuke üht, natuke teist. Heas vormis sportlane ootab ka ilmselt head tulemust. Eesti rekordit küll ei korratud, aga hooaja tippmark tuli kindlasti!

Erki: Kolm auhinda tuli minule küll üllatusena. Kuna olime kolmes kategoorias nomineeritud, lootsin väga, et saame ühe auhinna õhtu lõpus kaasa viia. Seda, mis kategoorias meil hästi läheb, ei osanud aga arvata. Teine ja kolmas auhind tulid küll täieliku üllatusena. Ja tunne on hea. Eriti hea meel on aasta albumi auhinna üle. Ma usun, et see on kogu meie bändile vast tähendusrikkaim auhind.

Kas ma eksin, kui ütlen, et Draakonid on viimastel aastatel ehk pisut vähem pildis või vähemalt kõne all olnud? Kas see on teadlik tagasitõmbumine või on nii lihtsalt kujunenud? Kas seda üldse annab nii reguleerida, et täna olen rohkem peavoolumeedias pildis ja homme nokitsen omaette?

Erki: Ma saan kogu bändi eest rääkida ja öelda, et hindame oma privaatsust kõrgelt ja niisama naljalt kuskil pildil olla ei taha. Pildil olla pildil olemise pärast. Kogu meist sõltuv meedias figureerimine on ikkagi alati olnud seotud meie muusikaga ja tegemistega. Viimase aasta tegelesime aktiivselt oma albumiga ja esinemistega vähem ning me ei tahtnud oma tegemiste kohta pikalt midagi jutustada enne, kui meie album valmis on.

Ewert: Draakonitel ei ole kunagi olnud eesmärgiks niisama pildil olemine. Seetõttu võib peavoolumeedias vähemat figureerimist ühest küljest pidada nii reguleeritud teadlikuks valikuks kui ka asjade loomulikuks käiguks. Minul isiklikult oli omaette nokitsemise ja asjades selgusele jõudmise aega tarvis – aga kõigest sellest ei ole tarvis võõrastele inimestele instagramis pasundada.

Minu jaoks on Teie bändi puhul postiivne see, et on jäädud mingis mõttes oma asjale truuks – suure populaarsuse laine ei toonud kaasa helikeele suurt muutust – kui keeruline see on, teades, et rahvas ootab paremat ja enamat?

Erki: Jaa, olen mingil hetkel olnud kimpus mõtetega, mis puudutavad kuulajaid ja nende ootusi meie suhtes. Aga need mõtted jäävad juba mitmete aastate taha. Me oleme bänd, kes alustas oma tegevust selle pärast, et meile meeldis seda teha. Juba enne, kui keegi üldse meie esimese plaadi lugusid oli kuulnud, nautisime meie nende loomist, salvestamist ja mängimist. Nendel ootustel end juhtida lasta on hukatuslik — sinust saab shape-shifter: teed seda (mida sa arvad), et publik sinult ootab, muutud, kui nende ootused muutuvad, ja lõpuks kaotad enda näo ja hääle kuskil seal selle shape-shiftimise käigus. Kohutav lõpp. Pealegi, sellist asja nagu ühene publiku arvamus või ootus ei ole ju ka olemas. Üks inimene tahab, et mängiksime “Good Man Down’i”, teine, et mängiksime ainult esimese plaadi lugusid, kolmas, et teeksime ainult uue plaadi lugusid. Tuleb ikkagi kuulata oma sisetunnet ja teha seda, mis sulle antud kontekstis loomulik tundub. Ma arvan, et meie kõla muutus selle plaadiga ikkagi märgatavalt, aga sisu, energia ja selline üldine olemus on jäänud muutumatuks. Ja veel populaarsuse laine teemadel — ma olen sellele mõelnud ja täheldanud, et paljudele bändidele ei too see kaasa mitte suurt muutust, vaid pigem paigalseisu. Ja seda olen küll mingil ajahetkel enda juures tajunud. Aga õnneks jääb seegi praeguseks juba üsna kaugele minevikku.

Ewert: Ma veidi vaidleks vastu. Helikeel on ju muutunud küll, aga see tõukejõud, mis paneb muusikat kirjutama ei ole olemuslikult muutunud. Kui ma olen plaati tehes endast parima andnud, siis ausalt öeldes on mul teiste ootustest üsna suva. Ja ärge sellest valesti aru saage, loomulikult mulle meeldib, kui meie muusika läheb inimestele korda, see on ju üks põhjuseid, miks me seda teeme. Aga muusika kirjutamise ja salvestamise ajal ei saa lasta ennast teiste soovidest ja ootustest mõjutada. Õhtul peeglist näen ma ennast, mitte kuulajat, kellele mõni noot või saund vastukarva võis olla.

Kui palju te praegu üles astute ja ringi reisite? Millised on kõige vahvamad kontserdid, mis bändil tegutsemisaja jooksul ette on tulnud?

Erki: Praegu reisime taas ringi seoses albumi esitluskontsertidega. Teeme Eestile suurema ringi peale, kui kunagi varem. Soomes käisime just, esimese hooga käime ka Lätis ja Leedus ning pärast väikest pausi jätkame Kesk-Euroopas. Kõige vahvamad kontserdid just vahvuse poolest olid vast meie esimesed reisid ja tuurid. Esmalt Lätis ja sellele peagi järgnenud esimene pikem tuur Saksamaal. Need olid eriti seiklusrikkad ja põnevad kontsertreisid. Aga kuidagi kõige mõnusamad kontserdid on meil käsil praegu, ma ütleks. Oleme bändiga arenenud millekski uueks ja esinemine pakub mulle midagi uut, midagi sügavamat. Ma tunnen, et ammutan oma jõudu ja ideid mingilt teiselt tasandilt kui varem.

Ewert: Viimase plaadi esitluskontserdid on mu arvates ühed kõige šefimad kontserdid, mis meil on kunagi olnud. Ma ei tea, kas põhjus on värskes materjalis, aga midagi nagu toimib ülihästi. Laval oleme ansamblina leidnud uue hingamise ja saanud ka publikuga palju parema kontakti.

Kui palju te end kursis hoiate oma muusika kasutamisega – cover’id, remix’id, töötlused? Kui palju see huvi pakub ja mida sellisest taaskasutusest arvata?

Ewert: Igapäevaselt ennast ei guugelda, seetõttu ei oskagi öelda. Minu teadmist mööda ei ole Draakonitele väga remix’e ja töötlusi tehtud. Mõned coverid on YouTube’ist silma jäänud.

Erki: Väga palju ei ole end kursis hoidnud, aga vahel on inimesed meile oma töötlusi saatnud ja tore on neid vaadata-kuulata olnud. Üks äge cover Sailor Man’ist tuleb meelde. See oli koos videoga. Aga see nö taaskasutus on ainult hea märk — see näitab, et meie muusika on kellelegi korda läinud ja ilmselt ka korralikult hinge läinud.

Milline on üks ideaalne pühapäev?

Ewert: Oleneb väga pühapäevast… Üks kord tahaksin selle ilmselt veeta perega ja teine kord tahaksin üksi olla. Siis tahaksin mängida klaverit ja ümiseda ja siis jälle ei tahaks teha midagi peale lamamise. Äärmiselt situatsioonipõhine otsus.

Erki: Mulle meeldiks, kui pühapäev algaks pannkookide ja kohviga (seda ikka juhtub tihti) ja et sealt edasi ei tuleks mingeid kohustusi (aga praegusel ajal neid tuleb siiski üksjagu). Aga muidu meeldiks mulle mõte sellest, et veedaksin pool päeva kuskil mugavas asendis lesides, lugedes või telekat vaadates ja siis pool päev kuskil looduses, rannas näiteks.

Milline on plaan Viljandi kontserdiga? Mida head kuulda-näha saab?

Ewert: Põhiline rõhk on uue plaadi muusikal, aga nagu ka juba varem öeldud, siis päriselt ilma ei jää keegi. “Good Man Down” tuleb ka ettekandmisele. Rõõmustagem!

Millist eesti muusikat te ise kuulate? Mida aasta mees- ja naisartistist (nublu ja Lenna) arvate ?

Erki: Seda on väga raske kuidagi kokku võtta, sest ma kuulan väga erinevat muusikat. Ma ei saa öelda, et kuulan tohutult palju muusikat, aga väga erinevat siiski. Kui mõned nimed välja tuua, siis äkki Sir Was, Jon Hopkins, Neil Young, Thom Yorke, Samuel Hällkvist, Maria Faust, Nick Cave, The Swans.
Ewert: Muusikamaailm lainetab samamoodi nagu muu maailm oma tõusude ja mõõnadega. Valida tänavu kedagi muud Eesti meesartistiks peale nublu oleks ilmselgelt kummaline olnud, selliseid generatsioonide-üleseid sähvatusi ei tekigi tegelikult nii tihti. Lenna üle on hea meel. Tundub, et ta on leidnud mingi uue enesekindluse ja sellega koos ka uued inspiratsiooniallikad.

Kas pileteid veel on? Uuri SIIT!