Käesoleva sügise hakul tõusis komeedina Eesti muusikataevasse Viljandist pärit lauljatar Eleryn Tiit, kelle käekäigule telesaates Su Nägu Kõlab Varsti Tuttavalt on paljud eestlased pöidlaid hoidnud. Nädalavahetusel toimuva finaalsaate eel püüdsime Eleryni pealinna tänavatelt kinni, rääkisime temaga juttu ning talletasime kohtumise ka fotodele.
Kirjelda meile, kuidas sai su teekond muusikuna alguse?
Lauljaks tahtsin ma juba väikse tüdrukuna saada. Läksin Viljandi Muusikakooli klaveri erialale, kuid peagi hakkasin ka võtma laulustuudios tunde. Sealt edasi kulges kõik juba üsna loomulikult.
Kuidas oled suutnud alustava muusikuna oma sihti selgena hoida? Kas oled mõelnud ka vahepeal, et lähed “palgatööle” ning loobud?
Mul oli gümnaasiumi lõpus päris palju kõhklusi, kas minust peaks saama muusik või ‘’tõsine tööinimene’’. Sestap oli ka ülikoolide valikus ärindus ja logistika. Tegin tegelikult Otsakooli katsed lihtsalt selleks, et iseendale midagi tõestada. Kui olin aga teada saanud, et ma sain kooli sisse, siis otsuse tegemisel aitas mind väga palju mu tolleaegne lauluõpetaja Hedi-Kai Pai. Olen tänulik talle! See oli igati õige otsus.
Milliseid verstaposte pead oma noore karjääri kõige tähtsamateks? Kust sa inspiratsiooni leiad?
Oi ma mäletan nii täpselt ühte kontserti Saaremaal, kui ma laulsin 2 Quick Start’is esimest korda ,,Neiu mustas kleidis’’. Ma kartsin hullumeelselt ja maadlesin pikalt selle looga. Aga sain hakkama ja ületasin oma hirmu! Ja see oli minu jaoks üks tähtis hetk. Neid sarnaseid hetki on nüüd tulnud tihedamini, eriti näosaatega. Mulle on hakanud see tunne meeldima, sest see viib mind nii inimesena kui ka artistina edasi. Mingi pidev areng on minu jaoks oluline. Inspiratsiooni leian ma enamasti väikestest asjadest. inimestest, situatsioonidest. Ja tavaliselt on need mingid pisikesed olulised hetked igapäevaelust.
Mida pead oma suurimaks väljakutseks viimase aasta jooksul?
Kindlasti näosaade. See on mind tõesti palju õpetanud.
Kas tee näosaatesse oli loomulik? On see sind ka muusikuna muutnud?
Ma ei plaaninud seda. Teadsin, et taoline saade tuleb, kuid kordagi ei mõelnud sellest osa võtta, kuni Maiken kirjutas üks hetk, et tule katsetele. See oli umbes 2 päeva enne auditionit. Siis ma hakkasin vaikselt kaaluma, et aga äkki võiks panna ennast ebamugavasse olukorda ja minna auditionile. Nagu ma mainisin, siis mulle on hakanud see hirmude ületamise tunne meeldima. Nii ma läksingi katsetele ja edasi läks kõik kuidagi loomulikult. Ma ei uskunud, et jõuan nii kaugele. See on mind muusikuna kindlasti arendanud. Hakkasin regulaarselt võtma hääleseade tunde, mis on väga kasuks tulnud. Samuti on mulle sattunud saates numbrid, mis on minu mugavustsoonist täiesti väljas, just ka vokaalses mõttes. Huvitav on näha, milleks su hääl võimeline on. Enne ju ei tea, kui pole proovinud.
Ma teen hommikust õhtuni, vahel ka õhtust hommikuni muusikat ja see teeb mind õnnelikuks.
Kuidas sa tunnetad – on sind nüüd ka tänaval rohkem ära hakatud tundma?
Ega tegelikult inimesed enamasti ei tunne ära. Ma usun, et väga paljud inimesed, kellega ma kokku puutun, ei vaatagi saadet, või kui vaatavad, siis on saates ka korralik grimm, mis teeb isiku tuvastamise keeruliseks. Siiski, mõned inimesed on tulnud rääkima ja küsima. Kuna ma sõidan palju taksoga, siis enamasti taksojuhid. Aga üleüldiselt, kui ma tänaval kõnnin, siis ma isegi ei eelda ega mõtle sellele, et keegi peaks mind nüüd ära tundma või kuidagi teistmoodi minusse suhtuma.
Millega sa lisaks muusikale veel tegeled?
Jäin nüüd päris pikaks ajaks mõtlema. MA EI TEA. Muusika võtab kogu minu aja ja ma tegelikult ainult rõõmustan selle üle. Ma teen hommikust õhtuni, vahel ka õhtust hommikuni muusikat ja see teeb mind õnnelikuks. Kui ma ei laula, siis vaatame ilmselt sõpradega Kuldvillakut.
Kas sa aeg ajalt leiad ka aega, et kodulinna külastada? Mis sind peale pere ja lähedaste siia tagasi kutsub?
Ma just eelmine nädal käisin Viljandis perearsti juures ning oma endise balletistuudio jõulukontserdil paari lugu laulmas. Ma kuidagi jõuangi Viljandisse ainult siis, kui ma olen haige või kui on mingi esinemine. Enamasti ka ainult üheks ööks. Ehk siis pigem harva. Viljandi on armas koht ja perel tahan ikka ja alati külas käia, kuid Viljandis ma ennast elamas ei näe.
Mis sind siiski Viljandi juures enim köidab?
Rahulikkus ilmselt. Vahepeal on mõnus Tallinnast välja saada, aga ma hakkan enamasti üsna kiiresti melu igatsema.
Ja lõpetuseks – millised on su tulevikuplaanid?
Ma tahaks väga uuel aastal kirjutada midagi uut ja värsket, mis erineks minu eelmistest lugudest. Sealhulgas ka anda välja album/plaat. Ja siis veel anda kontserte! Need on minu unistused.
—-
Eleryni saab Viljandis näha ja kuulda juba 22. detsembril. Piletid leiad siit!
Fotod: Kristiin Elmat / @elm4t
Riided: August / @studioaugust
Jalatsid: Converse / @converse_eesti
