VLND x MÜTS: Sten Saaremäe

Viljandi on täis suurepäraseid inimesi. Tegusaid ja töökaid inimesi. Inimesi, kes iga päev meie kodulinna esindavad. Nii Eestis kui maailmas. Sest nad armastavad oma kodulinna. Mõned nendest tänastest tegijatest ja tulevikutähtedest on endale saanud VLND loodud mütsi. Ikka selleks, et Viljandi veelgi rohkem pildis oleks. Ja käesolev intervjuude sari tutvustabki väikest osa noortest, kelle üle Viljandi täna ja homme uhke saab olla. Uuri asja: http://vlnd.ee/vlnd-myts.

Esimeseks mütsikandjaks on Sten Saaremäe – vabavõitleja, kes tõuseb karjääriredelil hirmuäratava kiirusega, ning on kõigest mõneaastase alaga kokkupuutumise järel tõusnud amatööride seast proffide sekka ja jätkab fännide hullutamist. Eesti meister ja Soome lahtiste hõbe. Viljandi võitlussport on sisenemas maailmakaardile!

 

Sten, oled VLND valikul üks siinseid noori tulevikutähti, Viljandi linna visiitkaarte ja seda mütsi kandes ka reklaamnägu ja oma kodulinna turundaja. Kuidas tunne on?

Ma olen selle üle äärmiselt õnnelik ja uhke, et saan oma kodulinna esindada ja teen seda hea meelega. Seda mütsi armastan ma väga! Viljandist on pärit palju edukaid inimesi, loodan, et saan olema üks neist, keda tulevikus hea sõnaga meenutatakse ja öeldakse, et on oma kodulinna edukalt esindanud. Süda kuulub Viljandile!

IMG_9843

Oled valinud spordiala, mida nimetatakse vägivaldseks ning millel on siiani pigem pisut negatiivne varjund. Miks selline valik ja kas see ala tõesti on nii jube?

Sportliku vabavõitluse juures võlub mind selle mitmekülgsus, pidevalt on midagi uut õppida. Enese proovilepanek ja rasketest olukordadest välja tulemine on midagi, mis see spordiala hästi õpetab. Võistlemine annab võimaluse turvalises keskkonnas mõõtu võtta ja enda oskuseid proovile panna teise samasuguse treenitud indiviidi vastu. Usun, et meis on kõigis mingi ürgne element, mis paneb meid tahtma võidelda.

Sportlik vabavõitlus pole jube ala. Esiteks on seal nii palju erinevaid distantse, mida treenida. Püstivõitlus (poks, kikkpoks), lähivõitlus (Kreeka-Rooma ja vabamaadlus) ja maasvõitlust (Brasiilia jiu jitsu). Leian, et spekter on nii lai, et üksluisust ei tohiks tekkida lähimate aastate jooksul. On tähtis, et treenerid hoiavad intelligentset treeningmetoodikat, treeningus on mängulisust ja elavust, mis teeb treenimise väga meelelahutuslikuks. Enamiku inimeste arvates käib sportliku vabavõitluse treenimine nii, et on kamp inimesi, kes tuleb kokku, lööb üksteist kõvasti rusika ja jalgadega pähe ja kehasse, kägistatakse pildituks ja rebitakse üksteiselt liigeseid küljest. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune, mattidel valitseb rahulik õhkkond, inimesed on sõbralikud, treeningmetoodikad on mõistlikud ja turvalised. Paratamatult juhtub ikka, et tuleb vigastusi, aga seda juhtub ka teistel spordialadel. Võitlusspordi treenimine on lahe!

 

Kuidas üldse Viljandi noormees MMA-ni jõudis?

Paljude noorte elus tuleb ette, et tuleb minna omandama haridust võõrasse linna, nii tegin ka mina. Minu esimene valik oli minna Tartusse, sest see oli väiksem linn ja tundus kodusem kui Tallinn. Tulen siiski väiksest linnast ja minul polnud seda suurlinna hullustust. Esimesed kuud Tartus elades tutvusin sellise sündmusega nagu RAJU. Nimelt oli toimumas RAJU seerianumbriga kuus. Otsustasime seda korterikaaslasega vaatama minna. Minu jaoks oli esmakordne kogemus midagi sellist päris oma silmaga näha. Seal sündmusel istudes tekkis mul eufooria, tundsin, et pean seda spordiala proovima. Uurisin internetist treeningvõimaluste kohta Tartus ja kuu aja pärast olin juba Elustreening Eesti (praegune VÕIMLA) baaskursuse nimekirjas ning alustasin treeningutega. Alguses oli see spordiala minu jaoks lihtsalt midagi uut ja lahedat ning tahtsin ka kaalust alla võtta, see oli mu esialgne plaan trenni minnes. Aastast 2013, kui lõpetasin kooli, sain aru, et ma tahan seda sporti teha rohkem kui lihtsalt lõbu pärast ning 2015. aasta lõpust teen seda juba professionaalsel tasemel.

IMG_9877

Oled üsna kiiresti MMA-redelit mööda ülespoole rühkinud. Mida sa enda suurimateks tugevusteks pead?

MMA on mu kinnisidee – ma elan, hingan ja toitun sellest. Oma suurimateks tugevusteks pean enda töötahet ja -eetikat. Pidevad treeningtunnid mati- ja spordisaalides, distsipliin, kriitilisus oma treeningute ja oskuste suhtes. Päevast päeva panna oma keha joonele ja võtta sealt maksimum. Mul on parim võimalik treenerite ja treeningpartnerite tiim, mida Eestimaa pealt kokku panna saab selle spordiala jaoks, seega tuleb lihtsalt olla ise mees ja teha. Kindlasti ka seda, et ei ole vahet, kui raskeks olukord kisub, ma ei anna alla. Kui elus midagi väga tahta, siis leiab selle jaoks võimaluse, vahel ka vahendeid valimata.

Millised on Sinu isiklikud sihid? Kui mingi aja pärast sportlasteele tagasi vaatad, siis mis peaks olema saavutatud, et täielikult rahul olla?

Olgem ausad, pea iga sportlane, kes võtab pähe, et tahab MMA-ga tõsiselt tegeleda paneb enda eesmärgiks jõuda UFC-sse ja maailmameistriks. Sihid peavad olema kõrged ja pead olema ambitsioonikas, vähemalt mina näen seda asja nii. Mina olen pannud eesmärgiks jõuda UFC-sse ja sealt edasi maailmameistriks. Hetkel saan teha vahepeatuse ja vaadata tagasi oma amatöörkarjäärile. Minu amatöörrekordiks jäi 9 võitu, 6 kaotust ja 1 viik. Olen esimene väljavõidelnud Eesti meister sportlikus vabavõitluses, Soome lahtiste meistrivõistluse hõbemedalist, minust on välja tulnud mini-dokumentaalfilm, olen võistelnud RAJU õhtusel kaardil, Eesti tasmel olen amatöörina suutnud teha ühtteist.

Enamiku inimeste arvates käib sportliku vabavõitluse treenimine nii, et on kamp inimesi, kes tuleb kokku, lööb üksteist kõvasti rusika ja jalgadega pähe ja kehasse, kägistatakse pildituks ja rebitakse üksteiselt liigeseid küljest.

Kripeldama jääb siiski, et mina ja mu tiimikaaslane Alar Hutrov, ei saanud ära käia amatööride Euroopa ja maailmameistrivõistlustel, mis paraku ei sõltunud meist, vaid IMMAF-i (organisatsioon, mis korraldab EM-i ja MM-i) reeglitest. Samas tõi see meid siia, kus me tänasel päeval oleme. Profikarjäärile tagasi vaadates tahan, et saaksin öelda, et tegin kõik selleks, et jõuda tippu, on siis milline tulemus on, aga süda on rahulik, kui saan öelda, et andsin endast maksimumi.

IMG_9866

Milline on keskmine Viljandi kodanik?

Keskmine Viljandi kodanik on rõõmsameelne ja abivalmis.

 

Kui peaksid lühidalt selgitama võõrale inimesele, miks siia elama tulla, milline see kõne oleks?

Viljandi on väikelinn, mis peidab endas rohkelt võimalusi. Tee sporti, omanda haridust, naudi meelelahutust, meil on kõike. Linn on kiires arengus ja ei jää palju maha suurlinnadest ja nende tegevustest, siin on sündmusi, üritusi, mis kõnetab tervet Eestit, samas on siin vaikne ja mõnus elada. Mulle meeldib väga see, et koduuksest välja astudes ja jalutades ümbritseb mind rohkelt loodust ja ilusaid paiku, kus veeta aega, mõtteid koguda. Oma spordi pärast olen küll hetkel Tartus, kuid olen Viljandis tihe külaline ja naudin sellest iga hetke. See on koht, kus saan öelda, et tunnen ennast alati koduselt ja puhkan ennast välja.

IMG_9862

Mis Sinu kodulinnas veel võiks olla või toimuda, et siin parem oleks elada?

Sportlasena ütlen, et Viljandis võiks olla üks korralik kergejõustikuhall, kus oleks võimalik teha jooksutreeninguid, jõutrenni ja muid sportlikke tegevusi ja sündmusi. Muidugi unistan, et Viljandis oleks oma sportliku vabavõitluse treeningkeskus, kuid arvan, et see jääb tulevikku.

 

Mütsid aitas kätte jagada Viljandi linn. 

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga