Kellele ei meeldiks vabadus. Noh näiteks, et võtan kätte ja lähen elama kuhugi, kus tundub parem. Lihtsalt teadmine, et teoreetiliselt võiksin seda teha, on hea. Või et ülikooli õppima minnes valin ise eriala, suure tõenäosusega maksab riik mulle selle õppimise kinni, saan paberi näppu ja olen tööturul nõutud. Ja siis tõmban Eestist sääred, sest mujal makstakse rohkem.
Tasuta kõrgharidus on vahva. See, et meie vanemad ei pea järeltulija sündimisega koos kolledžifondi looma, et tulevikus kooli eest maksta. Ülikoolile eelnevast public-private koolisüsteemist ei maksa siinkohal rääkidagi. Ma ei ole rahanumbritega tuttav ja seetõttu ei oska öelda, kas ja kuidas meie haridussüsteem nii võimas on, et sisuliselt on võimalik 1. klassist magistrikraadini ühe jutiga ja õppemaksu maksmata kenasti hakkama saada igaühel, kellel selleks võimeid piisavalt. Ma tõesti ei tea, aga see on kuradi vinge ja suur respekt poliitilisele ladvikule, kes seda asja ajanud on, kes pole selles osas liialt teiste eeskuju järginud. Olgu majandusega kuidas on, aga Eesti haridussüsteem on tegija.
Kogu selle tasuta hariduse juures jääb siiski painama üks “vabadus”. Nimelt needsamad esimeses lõigus välja toodud inimesed, kellele riik (ehk maksumaksja, ehk tööinimene) maksab selle eest, et nad tulevikus oma kõrgest palgast mõnele teisele riigile makse maksab. Et minu, maksumaksja, raha tasub järjest rohkem ja rohkem mitte minu vaid naaberriigi kodaniku pensioni. Mis kasu on heast haridussüsteemist, kui arvestatav hulk enesele kasuliku riigilt välja pumpab ja seejärel esimesel võimalusel sääred teeb?
On arusaadav, et meie palgad ei ole erinevalt hindadest võrreldavad riikidega, kes vabadust kauem saanud nautida. Ja on mõistetav, et mingi osa inimesi tahabki mujale minna, mujal tööd teha. Kui veab, siis hiljem tagasi tulla. Küll aga ei saa sellele naasmisele lootma jääda. Teiste riikide haridustehaseks olemine kahjuks jätkusuutlik ei ole. Lahendus? Kui tasuta õppida tahad, töötad ka pärast kooli lõppu Eestis. Kasvõi mõneaastane kohustuslik reegel pärast kooli lõpetamist kodumaal töötada ei saa ju olla liigne vabaduse piiramine. Ja kui on soov minna (kamoon, 90% juhtudel on põhjuseks palk mitte ilusam loodus või kenamad vastassoo esindajad), siis tuleb õppetasu tagantjärgi tasuda. See oleks aus. Vabadus valida säilib, vabadus oma kodumaad lüpsta väheneb. Eestis on reaalselt erialasid, mille õppimise jooksul õppejõud ise soovitavad esimesel võimalusel mujalt tööd otsida. Patriotism oma parima irooniaga.
Lõpetuseks- homme esitletakse peaministri juhitavas teadusarengunõukogus raportit, mis peaks hindama kõrghariduse olukorda ja võimalikke edasisi arenguid. Juba on välja öeldud, et mingil kujul “vabaduse piiramine” on seal ka soovitatud.
Mida Sina arvad, kas ülikoolilõpetajate vabaduse piiramine, kohustades neid Eestis töötama (teatud ajaperioodi), oleks mõistlik?