Me ei lähe lahku

Me ei lähe lahku

Ma olen tahtnud Sulle ammu kirjutada, aga olen seda korduvalt edasi lükanud. Mõned read, mis ei ole Sinuni jõudnud, vedelevad minu lauasahtlis ning koguvad tolmu. Jah, oled mind hirmutanud ja tagasi hoidnud. Isegi kui kutsun Sind endaga kaasa, siis pigem keerad selja ja sammud tagasi.

Sõbrad ikka vahel küsivad, et miks ma jätkuvalt ennast petan ja Sinuga koos olen. Püüan ennast pehmeks rääkida, et meiega on kõik hästi ning koos saame edasi minna. Nad aga ütlevad, et Sa oled närune tühimik, kelle igapäevast dialoogi iseloomustavad kõrtsikaklused ja põlevad prügikastid. Roosa täpp ei olnud naljakas. Harva rõõmustad ja kui seda teed, siis rikud naeratuse mingi järjekordse bullshit’iga ära. Ja nad ütlevad ka, et Sa oled laisk.

Mäletad, kuidas jalutasime kahekesi varasügisesel Kirsimäel? Istusime nõlval ja nautisime lummavat vaadet orule.

Tegelikult peitub sinus nii palju enamat ja mu sõbrad ei ole Sind päriselt näinud. See idüll, kus me koos oleme – ma ei usu, et see on närune võlts pettekujutlus. Mäletad, kuidas jalutasime kahekesi varasügisesel Kirsimäel? Istusime nõlval ja nautisime lummavat vaadet orule. Muidugi nägime ka legendaarset paadimeest, sest ta on alati Sinuga. Sügisene Päike puudutas õrnalt meie nägu ja Sinu kaunis värviline jume peletas eemale argipäeva halli. Nüüd aga kõnnin ma siin üksi. Sa oled loomulikult lummav, aga see ei jõua minuni. Asi on minus, mitte Sinus?

Ehk on asi Sinu kasuvanemates? Või ei saa ainult mina nendega läbi. Need võimuihned kardinalid ei kohtle Sind hästi. Nad on Su ära lõhkunud. Seda ütlevad ka mu sõbrad, kes aegajalt ikka meid külastavad. Vaatamata Sinu kulunud emotsioonidele, tulevad ja püüavad mu sõbrad Sinu seltsis olla. Tulevad, aga kunagi ei jää. Ja kui tulevad, siis korraks.

Vaata korra ennast – Sinu süda on tolmune ja kruusane, see on pühitud ja tallatud räbalaks ning Sa ei võta midagi ette, et näha natukenegi parem välja.

Sa näed tõesti välja nagu räsitud lapitekk, mis kulub igalt poolt. Ja kui sellest tekist veel lugusid räägitakse, siis ainult mineviku vormis, sest sinna on jäänud Sinu kõige kütkestavamad ajad. Vaata korra ennast – Sinu süda on tolmune ja kruusane, see on pühitud ja tallatud räbalaks ning Sa ei võta midagi ette, et näha natukenegi parem välja. Sa veel vaevu hingitsed, ahmid õhku nagu iga hingetõmme jääks viimaseks. Karjud vaikselt appi, aga keegi ei kuule Sind. Ja need, kes kuulevad tulevad Sulle appi, aga saavad väga kiiresti aru, et Sa tegelikult ei võta seda abi vastu. Ja siis nad lahkuvad. Vähesed loovad Sinu juures alternatiivse reaalsuse, millest saab nende päris energia.

Keda ma ikka petan. Sean neid ridu enda jaoks ritta, sõna sõna haaval püüan endale öelda, et meie teed lähevad lahku, aga see ei ole ju tegelikult nii. See kiri ei ole hüvastijätt. Jah, ma lähen ära, aga Sa oled alati minuga. Ära mõista mind hukka. Ma tulen käin Sind vaatamas ja ehk jõuame ühel hetkel taas koos jalutada Kirsimäel. Ma loodan seda. Vaatan harva tagasi, aga kui teen seda ja eksled mu mälestustesse, siis naeran Sulle. Loodan, et Sa tead seda… Viljandi, mu arm.

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga