Olen reisinud mitmetes riikides ja näinud palju ilusaid linnu ning olen kohanud huvitavaid inimesi. Paljud linnad on olnud nii suured, et seal saab kergelt ära eksida. Mulle meeldib reisida ja avastada midagi uut, kuid mu lemmikpaigaks on siiski Viljandi.
Kui ma olin noorem, siis ma ausalt öeldes ei armastanud oma kodulinna. Ma peaegu vihkasin seda paika. Ma tahtsin siit ära kolida. Mulle ei meeldinud ei inimesed ega linn ise. Ma polnud varem inimestega ka väga suhelnud, sest ma olin paras argpüks. Ma tahtsin midagi teistsugust ja suurt, olla kusagil mujal. Ma polnud siis veel kuigi palju reisinud, sest ma olin ju noor. Õnneks see ei kestnud igavesti.
Kahe tuhande kümnendal aastal oli mul lauluvõistlus Itaalias. Ma olin nii õnnelik, et saan siit lõpuks minema, kindlasti paremasse kohta. Aga ma pidin pettuma, sest mu ootused olid teistsugused. Esiteks oli külastatud linn väga must ja räpane, seal oli ka palju võõra nahavärvi ja kultuuriga inimesi. Kõik oli tunduvalt kallim kui meil siin Eestis. Isegi juustuburger maksis üks euro ja viiskümmend senti. Kõik tundus mulle kohutav. Inimesed olid minu arvates eriti lärmakad ja taktitundetud.
Kahe tuhande üheteistkümnendal aastal oli mul laager Armeenias. Ma lootsin, et seal läheb paremini kui Itaalias. Mul oli kohati õige eelaimdus. Armeenias oli päris tore väikse erandiga. Kohapeal selgus, et mul on raske aru saada nende naljadest, kuigi ma ise olen armeenlane. Toiduga harjusin ma kähku ära. Siis õppisin armeenlaste naljadest aru saama. Kuid miski oli nagu puudu. Ma hakkasin igatsema rahu ja vaikust, mida Armeenias ei olnud. Armeenlased on väga lärmakad ja tugevad eputajad. Eestlased on aga rahulikud ja tasakaalukad. Ma hakkasin igatsema eesti toidu järele. Ma ei tahtnud enam eriti Armeenias olla. Ma lihtsalt väsisin nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Ma tundsin, et mulle meeldib rohkem Viljandi-taoline õhkkond.
Ma jõudsin laagrist koju. Esimese asjana ma tõmbasin kopsud puhast õhku täis ja siis hingasin välja. Ma naeratasin, sest oli tore tagasi tulla koju, kus kõik on oma: puhas, ilus, korralik, väike ning armas – minu Viljandi!
Ma sain siis aru, et ma armastan oma kodulinna Viljandit. Siin on kõik nii, nagu mulle meeldib. Ma olen selle keskkonnaga ära harjunud. Ma ei taha minna siit kuhugi ja ei lähegi. Viljandi on parim linn maailmas. Vähemalt minu jaoks.
Stefan Airapetjan on Viljandi gümnaasiumi II aasta õpilane. Tema töö “Ma armastan Viljandit” pälvis esseekonkursil “Minu VLND” eripreemia.