Mis on kodu, kus on kodu: see linn ei kao meist mitte iialgi!

 

 

Okei, ma ei hakka keerutama ega pugema, räägin täiesti ausalt – ma olen 16aastane tüdruk Viljandist, kellel on pea sassi aetud Ameerika filmide ja megalinnadega, kus kõik paistab olevat täiuslik. Nagu ma juba ütlesin, ma olen 16, seega ei arva enam, et see kuvand täiuslikest suurlinnadest on õige, aga sellegipoolest ma ihkan sinna. Ma tahan avastada Amazonase vihmametsi, et peita ennast täielikult loodusesse, ja ronida Kilimanjaro tippu, et olla võimalikult lähedal taevale. Ma tahan minna New Yorki, seista Broadway´l keset miljoneid inimesi ja tunda, et mu ümber on elu, et ma elan. Ma tahan olla keset Vaikset ookeani nii, et kallast ei näe, lihtsalt olla täiesti üksi. Võib olla isegi vette kukkuda, et hetkeks olla surmahirmul ja kaotada taju maa ja taeva vahel. Ma tahan elada Itaalias, et süüa lõputult pitsat, shoppada Londonis, juua Eiffeli torni all veini, olla põlvist saati Veneetsia vees, näha maailma…ja siis tulla tagasi Viljandisse.

Ja siin ma nüüd istun, keset vaikset elu, ja mõtlen, et võib olla see polegi nii hull, et võib olla see rahulik väikelinna elu ongi hea

Miks, küsid sa ilmselt. Miks siia tulla tagasi, siin ei ole mägesid, nagu tegelikult ka Eestis ei ole mitte ühtegi mäge. Siin ei ole vihmametsi, mis suudaksid su endasse peita. Inimsed on üldjuhul aeglased ja tusased, nad küll kõnnivad sinust sama kiiresti mööda kui inimesed Broadway´l, kuid mitte sellepärast, et neil oleks kiire, vaid pigem sellepärast, et eestlased kardavad neid lühikesi viisakussõnavahetusi inimestega, keda nad nagu teavad, aga samas väga ei tea ka. Merel on peaaegu alati näha kusagil kallast ja kukkudes ei näeks sa eriti midagi, sest vesi on kaugel läbipaistvusest. Aga miks siis?

Nagu ma juba ütlesin, ma olen 16, seega ei arva enam, et see kuvand täiuslikest suurlinnadest on õige, aga sellegipoolest ma ihkan sinna.

 

Sest vahel harva, kui seista keset liivast randa ja vaadata loojuvat päikest, siis on tunne, et taevas on jõudnud sinuni. Ilma et sa oleksid ise pidanud ronima kõrgele mäkke, ilma et sa oleksid pidanud hakkama enda füüsist kiruma ja lubadusi andma, kuidas ma nüüd vormi kavatsen saada. Ilma et sa oleksid ise pidanud taevale vastu minema, sest nüüd just siin on tunne, et taevas on lõpuks jõudnud ise sinuni. Ja ma tean ka ühte inimest, kes suutis ennast metsa peita  ja täielikult ära eksida, ilma et ta oleks Viljandi linnapiiridest väljagi sõitnud. Ja mõnikord mõnel päikselisel päeval on siin nii palju inimesi, et ma tunnen ennast täiesti tühisetuna, ja neil päevil saan aru, et liigne rahvamass mulle ei sobigi. Kord väiksena kukkusin ma maailma avastades vette ja mul polnud aimugi, kus on taevas või kus on maa. Mu ümber oli tumehall vesi ja täielik vaikus, peale mu enda kiirelt peksleva südame ei olnud enam minuga maailmas kedagi. Tookord ei näinud ma enam kallast ja hirm oli tõeline, kuid siis krahmasid minust käed ja tõid mu pinnale. Tagasi tavalise rahuliku ja vahel täiesti igava elu juurde,  just sellepärast ma tulengi alati tagasi. Sest mul on vaja korraks taas tunda seda tunnet, et ma olen seal kusagil täiesti üksi ja siis tulla tagasi kindlate käte vahele. Sest siin on kõik, keda ma armastan, siin on mu süda. Siin on mu rahu, mu hingamiskoht. Ja ma tunnen, et just siia ma kuulungi. Ma saan olla alati kindel, et saan siia tagasi tulla ja mul on, kuhu tulla. Siin on mu kodu.

Ja siin ma nüüd istun, keset vaikset elu, ja mõtlen, et võib olla see polegi nii hull, et võib olla see rahulik väikelinna elu ongi hea. Võib olla me kõik peamegi siit korraks ära saama, et siis mõista kuidas just siin ongi kõige parem. Jah, võib olla kodu ongi just siin lihtsalt sellepärast, et see linn ei kavatse meist kaduda ja jääb meile alati kuhugi kaugele ajusoppi kripeldama, kuni sa lõpuks tagasi tuled…

 

Viktoria Ly Pell, Viljandi Gümnaasium, VLND esseekonkursi “Minu VLND” võitja. 

 

 

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga