Igasugused “Sind on märgatud” grupid on lahedad. No on ju: selliste gruppide abil saavad inimesed tagasi kaotatud asju, leiavad endale korstnapühkija, perearsti ja saavad vastused küsimustele, mida Google naljalt anda ei oska- soovitused vastavalt inimeste enda kogemustele. Olgugi, et see vist päris selliste gruppide eesmärk ei ole.

Alguse said need grupid vajadusest postitada vahvaid ülesvõtteid naljaka ilmega kodanikest, aga ka  näiteks liiklusretsidest. Häbipost või nii. Levis kulutulena ja järgmine kord ikka naljalt oma bemmist öö läbi kortermaja ees tümmi ei lase. Keegi postitas pildi, irvhambad irvitasid pildi all, hukkamõistjad mõistsid hukka. Algus oli igati vinge, grupid kogusid tohutult populaarsust. Tänaseks on selliste gruppide püsikasutajateks tekkinud erinevat sorti retse. Mõned liigid alljärgnevalt:

1) Ülepanija, enamasti geneetiline parkimiskontrolör – inimene, kelle jaoks iga tuuleke on rikkumine ja häbiposti väärt. Kes pisutki viltu pargib või joont ei näe, võib olla üsna kindel, et tema auto saab õige pea kuulsaks. Iga pisemgi liiklusrikkumine saab karistatud. Kortermaja ees autosse istudes läks küünarnukk signaali pihta? Pole probleemi, numbrimärk läheb fesarisse üles. Ei saagi nüüd päris täpselt aru, kas need inimesed elavadki plaaniga pühakuks saada ja ei eksi mitte kunagi mitte milleski või siis pigem see tõenäolisem variant, eestikeelse nimega tähelepanuhooramine. Kujutan ette, et need inimesed teevad igapäevatoimetusi, näevad midagi natukenegi ebakorrapärast, ja kohe käib peast läbi mõte: “Oh, selle peaks gruppi üles panema.” Suurt kuulsust see küll anonüümsuse tõttu ei too, aga seda julgem on ju pilti üles panna ja sisemine rahulolu, et kellelgi tehakse mark täis, on ju ka midagi väärt. Kui kõik inimesed nii tublid ka netiväliselt oleks, saaks ükskord rahu maailma.

2) Troll – “keegi nägi kedagi kusagil” postitus või lihtsalt pilt läheb üles, ja võib kindel olla, et paari tunniga on vähemalt paarkümmend täägi, kus sõbrad lihtsalt kedagi tanki lükkavad. “Hehehe, Jüri, sina olid see, kes Statoili pesukapis magas???” Vahetevahel on tõepoolest naljakas, aga lehe efektiivsusele nüüd väga hästi ei mõju, liiatigi meelitab ligi heitereid, kes alatasa peavad ära mainima, kui nõme see täägimine on. Pole seda jama vaja. Trollimiseks on mingid teised postitused, need “Tag a friend” asjad. Palju lõbusam.

3) See tüüp, kes jõmmis ainult ühte kätt treenib (u know what I mean) – Meeletult palju postitusi, kus keegi härra X kohtas täis peaga klubis neiut Y või siis nende pilgud võibolla kohtusid, pigem mitte, aga võibolla siiski. Hommikul on koos peavaluga alles mälestus elu ilusaimast hetkest ja pärast hunnikut plusside ja miinuste kirjapanekut otsustatakse, et kõige parem on ikkagi vana hea neti teel tutvumine ja mida avalikumalt, seda parem. Ja siis lähevad need õnnetud read gruppi üles. Aga lootus on suur. Äkki sel korral õnnestub. Nali naljaks, tegelikult on see ideaalne viis lantimiseks. Lähed klubisse või istud matkatooliga tänaval ning paned kirja mõned ilusamad vastassugupoole esindajad, mõned tunnused lihtsalt. Ja siis viskad aeg-ajalt mõne sellise ilusa inimese kirjelduse “Märgatud” gruppi üles. Ja kui sellesama kodanikuga kontakti ei saa, siis vähemalt on teise kategooria rahvas mingi 50 matsi sinu soovi alla juba ära tääginud, niiet valikut justkui on.

4) See tüüp, kes jõmmis ei käi, aga seda eelmist kutti neti teel vihata julgeb– no kamoon, vahetevahel tõesti ei julge! Või ei taha oma esimest kokkupuudet elu armastusega läbi viia klubi peldikujärtsis, kuhu parasjagu kettima liigud. Kas keegi suudab teha statistikat, kui palju paare jääb sündimata, sest ühel hetkel oli võimalus, aga polnud piisavalt julgust? Nüüd on tekkinud päris reaalne võimalus hiljem oma viga heastada, aga mõnel tüübil on ilmselt CS-i update pikale veninud ja on vaja tulla lärtsuma, kuidas “lödipüksid ei ole õiged mehed”. Need on kõik need tublid eesti mehed ja naised, kes tänaval teistele appi lähevad ja on nii härjad, et suudavad täis peaga ujuda. Näiteks. Nemad teavad, kuidas asjad tegelikult käivad. Tasub kuulata.

5) EMA- Ilmselt ei ole liialdatud väide, et see viimane kategooria on oma olemuselt kõige hirmsam. Need on need, enamasti naissoost, isikud, kellele ei meeldi mitte miski. “Võtke ennast kokku, mehed” kui keegi julgeb kedagi otsida (tüüp number 3), “kas guugeldada ei oska”, kui keegi abi küsib. Lakkamatu virin, kas on vaja kõike postitada, kui esineb ükskõik milline eelpooltoodud tüüpidest. Need on need inimesed, kellest tulevikus saavad (või juba on saanud) need emad, kes ei jäta oma lapsi soojal suvepäeval autosse palavasse. Nad ilmselt ei vii oma lapsi kunagi autode lähedalegi. Ja võrevoodisse saavad nende võsukesed ka oma esimese tüdruksõbra kutsuda. Sest ema on võimas. Kõikide meeste hirm. Kes nende tarkusest ei õpi, saab verbaalselt peksa. Ja nemad juba naljalt ei eksi. “Kas teil pole oma eluga midagi targemat peale hakata?” Küsiks vastu- “aga Sul?” Selle asemel, et endale pet rock osta, kasvatavad nemad hukkaläinud inimesi ümber.

Et mitte ainult viriseda, võib välja pakkuda lahenduse, kuidas neid inimmasse pisut ohjata. Selleks võiks esmajärjekorras olla gruppide sulgemine (nagu erinevad sõidujagamised ja infovahetused), kõvema modereerimine ja seeläbi algupärasusele rõhumine. See ei ole suur töö, sest tegijaid võib olla palju. Ja postituste avaldamisel rõhuda senisest rohkem kvantiteedi asemel kvaliteedile. Mitte, et Pirjo ei võiks enam Antsu otsida. Võib ikka. Aga asjad peavad kontrolli all olema. Olgem ausad, tegelikult on nende äärmuste vahel ka üsna palju normaalset huumorit, reaalseid abipalveid ja viisakust.

Palun ülaltoodu lugemisel kasutada heas korras huumorisoont, loos kasutatavad nimed ei vasta tegelikkusele ja artikli eesmärgiks ei ole kedagi solvata. Kena kommimist!