Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi ähvardas üks õpetaja, et tal on kapi sisse peidetud kaamera, kapis oleva augu kaudu on näha klassis toimuv ja allumatud koolijütsid saavad karistatud. Kaamerat kapis tegelikkuses ei olnud, aga bluff oli efektiivne ja tund on meelde jäänud tavapärasest mõnevõrra rahulikumana. Keegi olla kodus seda aga oma vanematele edasi rääkinud, vanem omakorda käis koolis lärmamas, et tema last salaja filmitakse, ja õpetaja sai peapesu.

Ei olnud ka mina kooli ajal teab mis paipoiss. Noh, klassikalised killud said ära tehtud: pabereid loobitud, õpetajale vastu paugutud, korraldusi eiratud, lakkamatult lobisetud või siis mõni teine pisemat sorti sigadus ellu viidud. Pubekaeas on ju tarvis keskmisest rohkem esineda, et kindlasti neidudele silma jääda, sõprade kujuteldavas hierarhias võimalikult kõva tüüp olla ja nii edasi. Tagantjärgi tundub suurem osa totter. Samas mõni õpetaja kohe oli selline, kellesse tänagi piisavalt autoriteetselt suhtuda ei suudaks, sest ka objektiivselt hinnates on (rõhutan, et see on karjuv vähemus!) mõni õpeteaja tõepoolest kehv. Kas siis kehv inimesena, kehv oma aines, kehv õpetajana. Aga see ei ole käesoleva loo teema.

Nüüd, aastaid eelpoolmainitud episoodist hiljem, tekkis ühel päeval küsimus- mille kuradi pärast ikkagi ei võiks koolitunde filmida? Just selle mõttega, et distsiplineerida nii õpilast kui ka õpetajat. Mitte seetõttu, et hiljem vaadata, kuidas keegi härra Eesti hümni kolmandat salmi klassi ees ägiseb ja seda Youtube’i riputada, vaid just sellepärast, et suurema korrarikkumise või vaidluse korral oleks võimalik objektiivsete vahenditega selgeks teha, mis ikkagi juhtus. Muidugi ei tohiks sellega liiale minna ja “orwellikult” kõige järele nuuskida, igat pisematki liigutust karistada või tagantjärgi üle vaadata. Me ajame taga korraga nii turvalisust, aga ka ettevalmistust eluks, kus iga pisiprobleemi jaoks ei ole ja ei saa kunagi olema järelvaatamisvõimalust.  Aga olgem ausad- keskmises klassiruumis ikka mõni mölakas on, kelle jaoks tunnis kaasa tegemine on inimõiguste piiramine ja kelle ülbus on levelil, mis õpetajale üksi väga palju hoobasid ei anna. Direktori kabinetis räägib see naga, et õpetaja ahistab teda ja elu on jälle lill. Õpetajad on tugevad ja ei lase ennast enamasti sellisest käitumisest provotseerida… Oota, mismõttes ei lase? Kustotsast sellise inimese tähelepanuta jätmine kasvatuslikus mõttes okei on? Kas ka “pärismaailmas” on ülekaalus inimesed, kellel on oskus ja sotsiaalne närv selliste retsidega toime tulla? Kas me tahame, et meie koolisüsteem selliste isikute tootmisele kaasa aitaks?

Ahjaa, õpetajatele lohutuseks- ei, see ei sea teid kammitsaisse, see ei piira teie õpetamisvabadusi. Paljud õppejõud ülikoolides laevad enda väga värvikaid loenguvideosid pidevalt üles. Algus on raske muidugi, aga harjub ära. Ja vähe vängema suuvärgiga autoriteetsed õpetajad on ja jäävad hinda, ei mingeid rakmeid teie tegevusele. “Halbade õpetajate” sektsioonis on juttu eelkõige nendest õpetajatest, kes tõepoolest enda koduseid muresid klassis välja elavad. Ja neid on.

Niimoodi üht-ja teistpidi asja vaagides tabasin end mõttelt, et ei suuda leida korralikult reguleeritud klassiruumi-kaamera idees vigu. Või siis vähemalt selle süsteemi katsetamises. Aga noh, nagu ikka ideed, mis enda peas juba maailma muutma hakkavad, sai ka see idee põrmustatud pisikese guugeldamise järel. Nimelt ei luba andmekaitseseadus klassiruumis filmimist. Isegi mitte juhul, kui õpetaja ja lapsevanemad sellega nõus on. Isegi mitte siis, kui õpilased ka sellega nõus on. Tohib ühekordselt ja mõjuval põhjusel, tohib mingite eksperimentide või õppevärgi raames, aga eelpool toodud põhjustel ei või. Mida sellest arvata? Ei midagi muud, kui et see on idiootsus. Me oleme oma seadustega vähemalt selles küsimuses tarbetult liiale läinud. Aga nagu vanas heas reklaamis ikka, see ei ole veel kõik!

Alljärgnevalt killuke irooniat, mis olukorra totrust hästi peaks ilmestama. VLND sellist tegevust EI propageeri. Päriselt kah. See ei ole lahe. Kui Su sõber arvab, et see on lahe, siis pole Su sõber ka lahe.

Igatahes,  kõik teie, kes te oma arengutaseme tõttu lihtsalt ei saa teisiti kui kooli nurga taga suitsu pahvite. Tähelepanu kõik teie, kes te tegelete muude “lahedate” tegevustega, mis teid sotsiaalredelil kõrgemale viivad. Te ei pea enam kaameraid kartma! Maru tüütu on ju koolist kaugemal head kohta leida, sest kaamerad on igal pool. Võtke nüüd see teadmine ja rakendage seda oma kasuks- need kaamerad näevad, aga ei näe kah. Ei suitsetamisi ega muid väiksemaid konflikte ei tohi kasutada, ei tohi välja nõuda.  Kaamerad on ümber kooli turvalisuse tagamiseks- peletab perverte, rattavargaid (nende mõlema puhul saab politsei tõepoolest seda pilti vaadata) jne. Seega, kui ma õpetaja autole kaamera all veepommi kapotile viskan, siis tõenäosus, et keegi selle eest kunagi karistada saab, on null (tunnistajate puudumisel). Nii palju siis kaameratest. Nii palju siis sellest, et me püüame enda ümber luua turvalisust.

Pakkus huvi? Lugege ise üle –

http://opleht.ee/5184-kaamerate-kasutamine-koolides-ja-lasteaedades/

Mis teie arvate, kas koolitunde peaks filmima? Kas koridorides ja kooli ümber toimuvaid konflikte, ekstsesse ja korrarikkumisi peaks kaamerate abil senisest rohkem tuvastama?