Viljandi toob meid kokku!

 

Soe sügistuul paitas õrnalt sõrmeotsi, päike naeratas taevas ning tegi ilusaks iga inimese päeva. Alati rõõmsameelne, tegus ning rahuloleva näoga noormees naasis paari päeva eest suure ilma avastamisest. Olles käinud läbi hiiglaslikud ja ehitisi täis linnad, tundis ta, et vajab vaheldust.

Alateadlikult viisid jalad teda linna, kus ta varem polnud käinud, Viljandisse. Jalutades mööda tänavaid, tundis noormees Henri, kuidas tema hinge puges värske õhk, õnnetunne. Silmis võis näha peegeldust rohelust tulvil parkidest, majadevahelistest muruplatsidest ning linnulaulu täis puudest.  Kõrvus helisesid väikelaste naerukilked, lehesahin. Henri tundis, kuidas rõõmujudinad üle kogu keha liikusid. Ta teadis, et on tulnud õigesse kohta.

Kõndides rahulikult mööda vaikseid tänavaid, silmas ta vanu telliskiviehitisi, kirikuid, imetlusväärseid vaateid suurte lossivaremete keskelt järvele, kuid ka modernseid hooneid. Olles justkui muinasjutulises paigas, mõtles noormees, et miski ei suuda olukorda paremaks muuta.

Äkitselt kuulis ta seljatagant õrna häält: ,,Vabandust, kas te oskate kellaaega öelda?” Ümber keerates jäi Henri jahmunult, silmad kui tõllarattad, vaatama seda piltilusat, lõpmatuseni sügavate silmade ning  kõige kaunima naeratusega neidu Annat.  Sõnu suust justkui vägisi välja tirides suutis ta lõpuks midagi vaevukuuldavalt mõmiseda. Tüdruk tänas teda ning hakkas oma samme vaikselt edasi sättima. Juba selja keeranud, hõikas noormees, et vajaks seltsilist, kes teab ja oskab rääkida Viljandi linnast, neiu nõustus lahke naeratusega.

Terve aja silmi tüdrukult pööramata jõudsid nad ära käia Viljandi lossimägedes, järve ääres, veetornis, linnavalitsuses, mõlemas kirikus ning korraks sisse piiluda ka Kondase keskusesse. Vesteldi pikalt ja laialt maailmas toimuvast, kuni lõpuks olid nad kõik tänavad avastanud ning läbi käinud. Päev oli möödunud meeldivalt ja mälestusterohkelt. Viljandi oli toonud kokku kaks inimhinge, kes ei suutnud enam teineteise seltskonnata aega veeta.

Päevad läksid aina edasi, möödusid nädalad, kuud. Iga viimnegi koos oldud aeg tõi juurde aina uusi mälestusi. Aasta täitudes leidsid armastavad noored end üksteise käte vahelt sügavuti üksteist silmitsedes. Õhtuid veedeti Fellini kohvikus helilist jazzmuusikat kuulates ning imemaitsvaid koogitükikesi nautides. Koos käisid nad ka kõikidel kunstinäitustel. Aastaid tegid meeleolukaks suurüritused: folk, hansapäevad, bash, kuhu tulevad kokku inimesed mitte ainult Eestist, vaid erinevatest maailmanurkadest. Sellistel hetkedel on Viljandi tulvil erinevaid kultuure ja ehedaid näiteid nendest.

Ühel kaunil suveõhtul istus noorpaar armastust õhkavas keskkonnas, lossimägedes. Päikselist vaadet nautides, üksteise embuses valgusest pimeduseni olles, öisest tähistaevast tähtkujusid otsides sosistas lõpuks Henri Anna kõrva sisse: ,, Ma olen õnnelik, et Sa mul olemas olemas. Mul on hea meel, et Viljandi meid kokku tõi. Viljandi on parim linn maailmas!”

 

Tegemist on esseekonkursile “Minu VLND” laekunud tööga. 

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga