Oi, kuidas mulle meeldib Viljandi järv. Olen linna sisesenud pea et igast nurgast, kuid miski ei tervita nii nagu järvepoolne külg. Olgu päevavalgus või ööpimedus, alati on vaade sealtpoolt kõige ülevam ning kohalejõudmise rõõm ehedaim. Ja kuidas mulle meeldib olla ja aadelda neis helisevates lossimägedes. Sealtki avaneb taas järv. Ma tunnen lembust iga hommik, nähes taamalt taevasse kõrguvat kirikutorni. See on Pauluse kirik. Muidugi ka lähedalt on lummav, eriti pimedas, kui kõrvalrada pidi käies kiriku müstiline kuma ja valgusnüansid vaimustavad meelt. Tulin Viljandisse neli kuud tagasi.
Enne siiatulekut seostasin Viljandit märksõnadega nagu kultuuriakadeemia, Jakobson, Sakala, folk, Ugala – igati kultuursete asjadega. Kultuursuse olemasolu tundsin kohe ning samuti selle ravivaid omadusi inimese sisemaailmale. Algus oli nagu algused ikka, vahid kõike uut ja huvitavat lapseliku vaimustusega. Jälgid ümbertoimuvat rohkem, tahad näha ja avastada enamat, eesmärgil tutvuda ja sõbruneda selle võõra paigaga. Selleks ma veetsin mõne suvepäeva patseerides või sörkides mööda uulitsaid, istudes mõnel pingil, külastades mõnd asutust ja tohutult googeldades. Septembri lõpupäeviks olin end juba enam-vähem kodustanud. Ehk selleks ajaks teadsin ma shortcut’i Männalt Ugala juurde, olin laenutanud linnaraamatukogust novelli, paar korda nädalas sain teretada linnaruumis tuttavat inimest. Olin külastanud kahte kohvikut ja selle põhjal kujundanud favoriidi, mõistnud ja teinud huumorit, mida mõistetakse ja tehakse Viljandi-siseselt. Olin osalenud kahel pidusel üritusel, mis mõlemad näitasid, kuivõrd lõbusad saavad koosviibimised olla, ka täiesti kainelt. Viljandi oli märkamatult ja loomulikult muutumas üha ligidasemaks.
Ja hästi ilus oli kord, kui ruttasin hommikul kuue paiku Paalalinnast bussijaama, vajanud Tartusse minna. Oli öine novembrihommik. Ma ei kuulnud kellegi häält ega silmanud liikumist. Olin justkui ainuke Viljandi elanik, ma sattusin põnevusjutu maailma. Kuid endale üllatuseks mind, kes ma olen pigem kartliku loomuga, ei vallanud kabuhirm, vaid hoopiski nauding. Ma nautisin seda jalutuskäiku, neid pimedaid nurki, kollaseid tulesid, karget õhku Paala järve ümber, maju magavate inimestega. Selline tunne oli, et nüüd teeks mida iganes. Läheks vallutaks mõne katuse ja murraks sisse tühjaks tehtud Ugalasse. Ka magav Viljandi oli võluv ja lõi ilusa fantaasia.
Ja nii me läbi lugude ja tegude iga päev saame lähedasemaks. Üks päev on ju äraütlemata pikk aeg, poolmärkamatult teen täheldusi ja avastusi siinse kohta. Iga päevaga on Viljandi mulle klaarim, kaunim ja tähtsam. Mulle läheb korda, mis siin toimub. Ma loen Sakalat. Ma teadvustan suurkujusid nagu Jakobson, Laidoner, Köler, kuna nende pärand on mulle lähedal. Mulle on oluline, et Viljandil läheks hästi. Seega on mulle oluline, et siinsetel läheks hästi, et kannatajaid aidataks, headust soositaks, rõõmsaid hoitaks. Ma tahan vaadata ülevalt Kirsimäelt alla laiuvale järvele. Siin elades tunnen end hästi, turvaliselt ja õigesti. See paik on mu kodu.
Essee on tehtud “Minu VLND” esseekonkursi jaoks teemal “Mis on kodu, kus on kodu”. Autoriks on Anna Luther. Lugu valmis novembris 2015.