Rajame Uueveski linnriigi!

Okei, tegelikult ma nii radikaalne ei ole. Ei ole kohe üldse radikaalne. Ei poolda linnaosa eraldumist linnast, isegi kui see võimalik oleks. Aga kergelt ajab siibrisse küll see jant Uueveski üle. Korraga siiber ja meeletu uhkus enda kodukandi üle.

Uueveski on viimastel aastatel õitsele puhkenud. Ei saa öelda, et sinna kanti oleks kuidagi rahvast juurde tulnud (peale Kullamäe pikenduse ehitusbuumi eel) või et käimas oleks mingi oluline noorenduskuur. Pigem on mõni teine Viljandi kant tuntud noorema elanikkonna sihtpunktina. Ei ole ta teab mis populaarne või elitaarne kant, kuigi mõni Männimäe korterielanik nii kindlasti arvab – kuradi pursui selline, elab majas ja saab lumememme ehitada nii, et see järgmisel hommikul ka püsti on. Pisike tiir Uueveskil näitab, et suursugusust on seal vähe ja elu on üldjoontes viisakas.

Urbanistidele ja antropoloogidele närimiseks – mis siis ikkagi juhtunud on, et me nüüd justkui Uueveski ärkamisajast saame rääkida? Mina päris kindlalt ei tea, aga ilmselt on mõned märksõnad head naabrid ja mõned aktivistid.

Hakkas see kõik pihta Uueveski puhkekeskusega, mis veel mõned aastad tagasi tondilossi staatust oli saamas. Täna ei ole sellest saanud suur peopaik, vaid kohalikud on keskuse eest hoolitsemise enda peale võtnud. Kus me veel saame öelda, et kohalikud asuvad sellisel moel ümbruskonda päästma, tootes ilmselt piisavalt miinust, lihtsalt enda ja oma naabrite parema elukeskkonna nimel?

Kolm kaasavat eelarvet on peetud, kaks neist on jõudnud otsapidi Uueveskile. Miskipärast on mõlemad suurepärased ideed oru elluäratamiseks mingites instantsides konkreetselt ära käkitud. Olen kuulnud juttu, et Uueveski orgu panustamine on üleüldse mõttetu – keegi seal niikuinii ei käi. Muidugi ei käi, sest isegi, kui sinna elusa ja tervena kohale jõuad (jutt siis ajast, mil põhiteeks oli katkine betoontrepp), pole seal porimülkas suurt pihta hakata. Siin võttis kogukond sõna – teeme korda! Hääletust mõjutas kindlasti tublisti asjaolu, et Uueveski org on oluline ka paljudele kesklinna ja Peetrimõisa piirkonna elanikele. Kogukonnast tuleb idee, kuidas enda elukeskkonda paremaks teha, ja hea idee on protsessi käigus teist korda käkitud selliseks, et ei linnarahvas ega idee autorid: a) ei usu enam kaasavasse eelarvesse, b)on pigem valmis idee osaliselt ja oma raha eest ära lahendama, kui et bürokraatide hammasratta vahel hakklihaks saamist oodata. Mitte keegi ei vastuta. Pärast esimese korra ebaõnnestumist tehti protsessi korrektiivid, mis mitte kuhugi ei viinud. Kaasav eelarve on mõttetu, kuni inimeste hääl reaalselt maksma ei saa. Täna on Viljandi kaasav eelarve mõttetu.

Tegelikult oli selge probleem olemas juba kaasava eelarve hääletusel. Mäletate, siinsamas ilmus toona analüüsiv lugu, mille üks juhtmõte oli see, et Kesklinna kooli staadionile kunstmurukatte panek ei peaks ja tohiks üldse hääletusel osaleda. Miks? Sest mitte ükski võim ei oleks nii ehk naa seda muru paigaldamata jätnud. Keegi ei oleks võtnud suhtumist, et “oli küll plaan see koolistaadionile maha panna, aga näe keegi kaasavasse eelarvesse ettepanekut ei esitanud, eks siis viime prügimäele”. Jutt sellest, et muru koolistaadionil kasutust leiab, liikus juba augustis, mil järve ääres kunstmuru üles võeti. On halenaljakas näha, kuidas mõned sepad kogu murutemaatika enda olematusse poliitilisse portfooliosse lükkavad. Aga eks ta nii käib, ja see ei ole selle loo mõte.

Tänases Sakalas on juttu ettevõtjate soovist orgu seikluspark rajada. Geniaalne idee, mis aitab orule elu juurde tuua, hoolimata asjaolust, et seal pole täna teed, kus aastaringselt sopahunnikus kahlamata liigelda saaks. Aga tüübid tahavad teha. Investeerida veerand miljonit. Mehed kurdavad liigse bürokraatia üle. Sinna pole kahjuks midagi parata – need masinad jahvatavad omal kiirusel ja varem või hiljem otsused tulevad. Küll aga kumas artiklist läbi linna ja ettevõtjate vaheline kommunikatsiooniprobleemi alge (seoses elanike arvamuse küsimisega). See ei ole koht, kus linnal on moraalset õigust näpuga näidata, et teie tehke, või jätta ruumi kahemõttelisusele. Laheda idee puhul ei saa me lasta juhtuda sellel, et patsutame autoreid õlale ja jätame nad omapead. Viljandi suuruses kohas lihtsalt ei saa.  Linn peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et aidata seikluspargi loomisele kaasa. Kasvõi iganädalaselt kätt pulsil hoidma, kuni asi valmis saab.

Vabandage, Kastani tänava elanikud, aga võtan praegu julguse teie eest vastata – miks peaks kellelgi kohalikest elanikest olema midagi atraktsiooni vastu, mis arendab liikumisharrastust, meelitab ligi noori ja pakub alternatiive orus aastakümneid olnud erinevatele isetehtud atraktsioonidele (rippumisköied on kõik kohalikud noored paar korda ikka üle proovinud, ja seda juba aastakümneid).

Oot, aga mis mu probleem on? Vot päris täpselt ei saa nüüd isegi aru, kas õnnetud asjaolud üksteise otsas või linnavõimu ignorantsus kogukondlikule arenemissoovile. Kummalisi näpukaid on liiga palju, et neis mitte mustrit näha.

PS! Need, kes ütlevad, et Uueveski on mõttetu – okupatsioonieelsel ajal oli Uueveski minikuurort ja pelgupaik kohalikele, samal ajal kui Viljandi järveäärne oli täis suvitajaid kaugemalt. On aeg seda hiilgust vähemalt osaliselt taastada, looduse ilu on seda väärt.

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga