Ando Kiviberg: Viljandi võiks olla kogu maailma sõbralike ja nutikate inimeste tõmbekeskus!

Ma armastan seda linna. Tingimusteta. Selle tunde on esile kutsunud Viljandi linnale omane vägi. Kordumatu loodusliku pinnamoe ja puidust (vana)linnaruumi ühtesulav energia, mis võtab iga inimese magusalt oma embusse ega anna enam kunagi võimalust teda unustada. Viljandi on maailmamõistes hästi peidetud varandus, mille olemasolust teavad veel (õnneks) suhteliselt vähesed planeedi kodanikud. Viljandi võiks olla kogu maailma sõbralike ja nutikate inimeste tõmbekeskus. Ja Leiutajateküla, kui mõistate, mida selle kujundiga silmas pean…

 

On olnud suur au ja eelisõigus Viljandi linna arendamisel kaasa lüüa tervelt 4 väärtuslikku aastat ning õppida tema hingeelu ja epikriise tundma vahetult distantsilt. Seestpoolt.

VLND on palunud mul avaldada oma seisukohti sellest, mida Viljandi linnale tulevikuvaates päriselt vaja võiks minna. Mille eest peaksid linnajuhid hoolt kandma, millele linna arendades keskenduma ennekõike. Olen selle (mitte just lihtsa) palve täitmise võimaluse eest ääretult tänulik ja võtan oma mõtteid lugejaga jagada.

Me kõik teame, et Viljandi, nagu ka paljude teiste provintsilinnade, suurimaks probleemiks on rahvaarvu kahanemine, inimeste väljavool. Tõsi, Viljandis on selle voolu kiirus oluliselt aeglustunud, kuid linna tühjenemine siiski jätkub. Vähenev elanikkond tähendab omakorda suhteliselt kahanevaid linna tulusid ning sellest lähtuvat kahanevat võimet midagi uut ehitada või vana ja väärtuslikku korda teha.

Tõsi, võrreldes paljude teiste omasuguste provintsikeskustega üle kogu ilma, on Viljandi siiski oluliselt paremas seisus: meil on mitmekesine, tugev ja ekspordivõimeline tööstus, mis pakub arvestatava palgaga töökohti. Lisaks on meil kultuuriakadeemia näol olemas ülikool, mis toob siia üha uusi andekaid noori inimesi. Siinjuures on oluline meeles pidada, et TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ei ole pelgalt perifeerne provintslik nähtus, vaid üleriigilise ja isegi rahvusvahelise tähtsusega kõrgem õppeasutus, millel on tugev ambitsioon kasvada. Ja see on väga märgiline asi kogu linna mõttes.

Linna kasvamisele või hääbumisele kaldumise juures on noorte eneseteostuse küsimus võtmetähtsusega. Kui Viljandi suudab pakkuda oma keskkonna ning võimalustega põnevaid väljavaateid piisavale hulgale andekatele ja töökatele noortele inimestele, siis ootab linna ees helge tulevik. Kui aga mitte, siis… siis paremal juhul ootab ees pikk ja kestlik paigalseis. Viimane tähendab aga tagasiminekut, nagu Eesti filmiklassikast tuttav tsitaat tabavalt on sedastanud.

 

Nii nagu iga omavalitsuse puhul, on ka Viljandi linn oma tegevusi ja investeeringuid kavandades keskendunud eelkõige elukeskkonna kõpitsemisele: teede-tänavate, torustike, tänavavalgustuse ning koolide-lasteaedade korrastamisele. Muud suuremad investeeringud on õnnestunud teha reeglina siis, kui on oldud edukad ka EL-i toetuste või riiklike abirahade taotlemisel. Mõistagi on olnud ka märgilisi erandeid (näiteks Viljandi muusikakooli hoone), kuid üldjuhul eeltoodud põhimõte kehtib. Selline on paratamatus. Selleks, et  paigal püsida ja mitte allavoolu kulgeda, tuleb pidevalt edasi rühkida…

 

Et aga esile kutsuda linna rahvaarvu kasvu, on vaja enamat. On vaja palju enamat, kui seda on keskpärasus. Tuntud Saksa filosoof Arthur Schopenhauerile kuulub ütlus: ”Andekus tunneb kohe ära endi keskel viibiva geeniuse, seevastu keskpärasus ei tea ega tunnista midagi kõrgemat iseendast.” Ehk teisisõnu – keskpärasus toodab keskpärasust. Ja see on Viljandi (ja tegelikult kogu Eesti) suurim risk.

Eriline linn vajab samaväärseid lahendusi. Alustada tuleb aga meil iseendist. Millegipärast on osad meie hulgast hakanud arvama, et kaasamine ja kodanikuühiskonna aktiivne hoiak tähendab millegi vastu võitlemist. Et see tähendab lausa eraettevõtte õiguse piiramist seaduslikult oma kinnistut arendada. Mis sest, et kõik kutsutud ja seatud asjatundlikud institutsioonid on pärast põhjalikku eeltööd tegevuseks vajalikud load andnud. „Arendage linna, aga mitte minu tänavas“?

„Mis sest et loll, see-eest aktiivne,“ tavatses minu auvääne isa sarnastel puhkudel irooniliselt hüüatada. Antagu see rustikaalsus mulle siinkohal lugeja poolt andeks, kuid leian, et too üldistab probleemi tabavalt. Lollusteks on meist igaüks millalgi võimeline. Ei maksa aga neid kollektiivselt pingutades sooritama hakata.

 

Nagu ennist nimetasin, on Viljandi linna suurim väljakutse pakkuda noortele köitvat eneseteostuskeskkonda. See võib tähendab nii uute ettevõtete loomist noorte spetsialistide poolt vastavas keskkonnas (nt VICTA-s, loomeinkubaatoris või lennukitehases), aga ka näiteks uute, kogu Eestit (või isegi rahvusvahelist turgu) vallutavate loominguliste koosluste sündi ja tegutsemist just meil, Viljandis.

On tõsi, et neid protsesse on keeruline linna poliitilisel juhtkonnal kunstlikult esile kutsuda, kuid nende ladusamale kulgemisele on võimalik (ning üldse mitte ülemäära kulukalt) kaasa aidata. On äärmiselt kiiduväärt, et Viljandi linn on avaldanud valmisolekut VICTA-le (ehk Viljandi IT-akadeemiale) kampuse rajamiseks tarvilik maa eraldada. Samuti on positiivne, et Viljandi linn on loomeinkubaatori asutajate seas ning seni ustavalt selle tegevust ka rahaliselt toetanud. Inkubaatori olemasolu on uute kohalike idufirmade tekkeks oluline, pea vältimatu eeldus. Tarvilik on hoida need arengud pideva linnavalitsuse tähelepanu all ning vajadusel tagant utsitada, nõu anda või ka rahalist tuge pakkuda, kui seda peaks arenguhüppeks vaja minema.

Teine ülimalt oluline suund on elamumajanduse edendamine. Viljandi linn peab igati soosima ja toetama uute eluruumide rajajaid ja arendajaid. Tõsiasi on see, et pere luuakse ja püsivalt asutakse elama paika, kus kaasaegsed elamistingimused on olemas või kus on pakkumisel piisavalt krunte oma maja ehitamiseks. Seepärast peab näiteks Järve tänava uue asumi ja Järveotsa elurajooni arendamine olema Viljandi esimene prioriteet. Rääkimata korterelamute arendajate tegevuse soosimisest (rõhutan, et see tähendab ladusat asjaajamist ja konstruktiivset koostööd, mitte rahalist toetust).

Mis puutub aga elukeskkonna ja turismimajanduse arendamise vajalikkusesse, siis neist asjust on niivõrd palju kõneldud, et ei näe mõtet antud loos neil pikemalt peatuda. Veekeskus tuleb nüüd koos vallaga ära teha ja punkt.

Arvamuslugu on kirjutatud 2017. aasta novembris VLND ajakirja jaoks. 

 

 

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

14 − 2 =