Sellest on peagi möödas juba neli aastat, kui leppisin enda onutütrega suguvõsa jõulupeol kokku, et tõstan enda taldrikule verivorsti, aga hiljem lükkan selle salaja tema taldrikule ümber. Ei tahtnud tekitada jõululauas sugulastele hämmingut ja segadust, et mitte ühtegi lihatükki ei puutu. Muna ja piimatooteid sellel ajal veel sõin, aga järjest vähem. Liha oli toidulaualt täielikult kadunud. Võib tunduda, et mu menüü jäi väga kesiseks, aga ei, kindlasti mitte. Ma olin avastanud enda jaoks nii palju uusi maitseid ja võimalusi taimetoidus – minu jaoks olid avanenud aiaväravad seni võõrastele aedvilja-, teravilja- ja kaunviljasortidele.

 

Mõned kuud enne eespool mainitud jõululaupäeva olin kolinud Viljandisse, et alustada  ülikooliõpinguid. Sellega koos sai alguse ka iseseisvam elu, mistõttu olin rohkem iseenda juht kui kunagi varem. Teadsin, et mind ootavad ees muutused, uued arenguvõimalused ja väljakutsed, kuid seda ei oleks osanud küll oodata, et mõne kuuga saab minust taimetoitlane.

 

Taimetoitlaseks kasvasin Viljandis nii salaja, et ka ise ei pannud seda esialgu tähele. Märkasin, et maal vanematel külas käies ei olnud sugugi isu lihaga toite süüa, samuti palusin emal ühikasse kaasa pakkida järjest rohkem aedvilju. Poodlemas käies valisin toidukorvi juustu asemel baklažaani või kikerherned ning ühikasse tagasi jõudes hakkasin internetist otsima retsepte, mida nendega teha saab. Avastasin enda jaoks hummuse ja maitsepärmi. Olles uutest leidudest nii vaimustuses, unistasin nendest ka kohe pärast söömise lõpetamist.

 

Ühel hetkel täitsin lüngad ja sain aru, et ahaa! –  ma olen nüüd siis täistaimetoitlane. Teisisõnu, olin loobunud piimast, munast ja lihast. Loomset päritolu saadustest tarvitasin veel ainult mett. Mu valikud ehmatasid sellel ajal ka mind ennast natuke, teadsin isiklikult ainult paari taimetoitlast. Hakkasin rohkem uurima erinevate viljade toiteväärtuste ning selle kohta, kas ja mis vitamiine ning kui tihti peaksin toidule lisaks tarvitama. Minu enda mured sellega seoses kadusid, veidi olid ärevil aga mu perekonnaliikmed ja sõbrad.

 

Nüüdseks olen tutvunud Viljandis paljude teiste taimetoitlaste ja taimetoiduhuvilistega. Paar aastat tagasi korraldasime kursusekaaslasega koostöös MTÜ Loomade Nimel organisatsiooniga kaks vegan õhtusööki ja ühe vegan hommikusöögi ning nende populaarsus oli üllatavalt suur. Sellest hoolimata jagub ühiskonnas ikka veel halvakspanu taimetoitlaste suunas ja nii mõnigi kord olen pisarsilmi ülekohut taludes kriitikanooli vastu võtnud. Siiski usun, et taimetoidul on piisavalt hüvesid ja nende teadmine veenab mind, et ma ei pea end halvasti tundma. Pigem olen ainult tänulik, et olen kasvanud taimetoitlaseks.

 

Nelja aastaga on Viljandis taimetoidu valik minu hinnangul tugevalt kasvanud. Näiteks Selveris ja Rimis on müügil arvestatav valik taimepiimasid, samuti taimsed kotletid ja juustud. Kohvikute vahel saab täistaimetoitlane suisa valida, sest süüa võib näiteks Rohelise Maja kohvikus, Fellinis, Amritas, Laykis. Folgi ajal on olnud viimastel aastatel toiduplatsil mitu taimetoidu pakkujat. Rääkimata sellest, et Talutoidu Aidast saab soetada kohalike talunike juur- ja teravilju, millest siis ise kodus midagi maitsvat valmistada.

 

Kuigi Viljandis pakutavate taimsete valikute üle mina küll ei nurise, arvan, et siia kuluks veel ära paar korda aastas korraldada näiteks vegan- või kodu-õhtusööke. Samuti oleks rõõm leida rohkem taimetoidukohvikuid hansapäevade ajal toimuval kohvikuööl. Ja loomulikult võiks Viljandis toimuda vähemalt kord aastas taimetoidumess.

Autor: Signe Valdmäe

Lugu ilmus esmakordselt VLND paberajakirjas 2017. aasta lõpus.