Esimene kangus hakkab kontidest välja minema ja emotsioonid on lahtumas. Viljandi folk on läbi saanud ja võiks ju öelda, et edukalt. Võtame siis kokku need tunded, mis ühele folgisõbrale 2018. aasta Viljandi pärimusmuusika festivalist hinge on pugenud.

60 minuti kontserdid

Hästi palju vastakaid arvamusi tekitanud uuendus, millega kontsertid on ca 10-15 minutit lühemad ja kahe artisti vahele jääb pisut vähem aega. Kogu nelja päeva jooksul peas toimunud juurdlemine ja arutelud ei andnud ühest vastust, kas see uuendus oli õnnestunud või ei. Suuremal folgisõbral oli kindlasti kahju sellest, et ei saanud vahepeal toidu järel käia, sest järgmine kontsert juba ootas. Ja noh, kontsert kui selline oli ju lühem ka. Samas kohtas väga-väga palju neid, kellele meeldis just see, et tohutus palavuses kontserdid venima ei jäänud, etteasted olid efektiivsemad (vähem vahepealseid asendustegevusi ja rohkem muusikat per minut). Kokkuvõttes – samamoodi jätkata! Küll aga võiks sellisel juhul mõelda kontsertide arvu tõstmisele topeltlaivide arvelt ehk jälle kõiki artiste kaks korda näidata, et anda rohkem valikut ja võimalust vahepeal pool tunnikest toidupausi teha 🙂

Väravad

Oojaa. Viis eurot sissepääs. Kogu Facebook oli neljapäeval umbes sellest kriitikast. Ja noh, olgem ausad, see on päris oluline põhimõtteline muudatus. Esiteks on meeles see, kuidas pärimeeter sündis, suure kisa ja käraga. Siis sissepääsu eest küsitud 2 eurot väideti olema sümboolne – et teatud filter toimiks. Viis eurot ei ole enam pelgalt filter. Eriti mitmekesi minnes. See on juba päris suur hind. See on summa, mis ka festivali eelarvesse natuke rohkem panustab, kui senine kaks eurot seda on teinud.

Teine põhimõtteline muutus on see, et Viljandi pärimusmuusika festivalist sai elitaarne festival. Kui esimese hooga sotsiaalmeediat sirvida, siis see on üks üdini negatiivne nähtus. Festival on rahvale ja rahvapidu ja üldse kõik oli hea enne pärimeetri tulekut ja festival on rahaahne kapitalistlik kommertspidu. Täielik skandaal ja viha. Samas, kui nüüd reaalset pilti vaadata, siis mingit suurt külastajamassi vähenemist täheldada ju ei saanud. Küll aga on päris kindel see, et vähenes veelgi “hängin-niisama-toidutänaval-sest-kallis-toit-on-hea” kontingent ja kohe kindlasti suurenes piletimüük odavamatele kontsertidele, mistõttu võib eeldada, nii mõnigi, kes muidu oleks niisama alal ringi uidanud, nägi mõnd kontserti. Lahe ju. Ja see elitaarsus ei tulene sellest, et folk oleks muutunud rikaste inimeste ürituseks. Seda vast mitte. Küll aga jäi ilmselt palju rohkem värava taha sellist elementi, kes sõna FOLK sõnaga KORK segamini ajasid ja tahmas peaga korgijooki osta püüavad. Ja sellise festivali eest võib ju rohkem maksta küll.

Millega aga ei saa rahule jääda, on kohati idiootsesse kõrgusesse minev kontroll väravates. Eriti lastega liikudes on ikka päris nukker, kui ei lubata pooleliolevat pirukat alal lõpetada ja seda tuleb teha lõõskavas kurat-teab-kui-kuumas. Uskuge mind, üks pirukas või pakk rosinaid veresuhkru ülevalhoidmiseks või soovi korral kasvõi lehmakommid ei halva mitte kuidagi ei toidutänava tööd ega kellegi elamusi. Nulltolerants ise on arusaadav ja vähem segadust tekitav, aga mõistusega tehtavad erandid eristavad inimest masinatest, ja kahjuks seda mõistlikkust näha ei olnud. Ja siin ei ole viga turvateenistuses, kes täidab käsku. Ka turvateenistusele on võimalik anda käsku jälgida toidu kaasavõtmist mõistusega. Eriti veel olukorras, kus vaesed turvatöötajad toiduteemat nii teraselt jälgima peavad, et unustavad ära põhilise – turvalisuse. Selleaastasel folgil juhtus rohkem kui korra olukord, kus põhjaliku kontrolli järel konfiskeeriti külastajalt kommipakk või saiake, aga täiesti kummalisel kombel jäi tähelepanuta suuremat sorti terav nuga, mille külastaja oli kunagi seljakotti unustanud. Prioriteedid paigas?

Ööklubi

Pärimusmuusika festival peab arenema. Enamasti on uuendused lahedad, aga mõned asjad lähevad silmnähtavalt nihu. Olgu nüüd kõigile teadmiseks kohtuotsus – ööklubi tagasi pärimeetrisse! Eelmisel aastal toimusid laulukaare all tohutuid elamusi pakkuvad peod suurte rahvamassidega. Samal ajal oli võimalus külastada lähedalasuvaid kesköiseid kontserte. Kultuurimaja hoov võib olla ööklubiks logistiliselt lihtne lahendus, aga alati lihtsad lahendused ei toimi. Rahvast mahub kultuurimaja hoovi võrreldamatult vähem kui laululavale ning väga paljud ei jaksanud öösel enam edasi-tagasi pendeldada, loobusid ööklubisse minekust või otsustasid hoopis lennukitehase mitteametliku järelpeo kasuks. Jah, kultrahoov oli kõikidel õhtutel rahvast täis, aga neid häid lambaid mahtus sinna lauta ikka kordi vähem, kui oleks võinud. Mis iganes põhjusel asukohta vahetati, soovitus korraldajatele on rohkem pingutada ja mõelda välja lahendus, mis lubaks ööklubil jälle särada!

Trad. Attack!

Huuuuuuuuuuuh. See ei tundu kõige originaalsem, aga Trad oli taaskord folgi staar. Ja asi ei ole selles, et seal nii palju rahvast oli, vaid see, kuidas meil Eesti vabariigis tehakse sellisel tasemel sellist muusikat, mis laivis nii vingelt kõlab…lihtsalt vau. Ja noh, selleaastane Tradi temaatika keerles kogu nelja päeva vältel ja isegi enne seda ümber Sandra ja suure mure, kas kontsert ikka tuleb, milline see tuleb, kes neid asendada suudaks või et kas Sandra peab vastu… No kurja, kui ikka eesti naine kätte võtab, siis saab küll! Kirsimäe tuhandete pealtvaatajate süda rõkkas rõõmust, nähes ja tundes seda energiat. Bänd andis endast 100% ja rohkem, loodetavasti jõudis see publikus olnud energia ka lavale. Eestlane vajab kangelasi ja Vabarnad olid selle folgi kangelased.

 

Mis me 2018. aasta Viljandi pärimusmuusika festivalist meelde jätame? Suurepärase ilma loomulikult. Liiga kuum ehk küll, aga festivalikülastajad olid arukad ja suuri kuumast tingitud probleeme oli ilmselt üsna vähe. Tasuta vesi oli teema! Ja uuendused olid peaasjalikult õiges suunas. Lapsed ja pered olid hoitud, neile mõeldakse ja see on hea suund tulevikku.  Järgmise aastani!

 

 

 

PS.

Räägime selle #METOO teema ka ära. Sest jah, asjalood on karmid. Ahistamine ei ole naljaasi. Ja kõik tuleb südamelt ära rääkida. Trad.Attacki kontsert on just alanud. Seisan seal kusagil. Eespool. Äkki märkan roosas särgis tuttavat nägu ka selles suures rahvamassis. Kust ma teda tean? Ahjaa, see on ju Viljandi linnapea. Aga ei, see lugu ei ole nii lihtne. Kogu kollane mõtlemine ja poliitiline opositsioon võib nüüd kurvastada. Lahe oli linnapead kontserti esimestes ridades nautimas näha. Aga see ei ole selle loo teema. Seisan siis mina silguna sellises konservikarbis, mille omanik kala ei söö, ees kallis elukaaslane ja veel hunnik sõpru, kellega koos kontserti naudime. Ühel hetkel jään liiga kauaks ühte punkti vaatama, soe ilm on teinud oma töö. Umbes 10-15 sekundit. Ja juba on minu ja kogu ülejäänud seltskonna vahele, kus päriselt ka ruumi ei olnud, tekkinud üks naisterahvas, kellel ei ole sooja ega külma, kus ja kuidas ta täpselt on, peaasi, et Tradi näeks. Aga eks kontserdi käigus ikka need kohad pisut muutuvad ja nii ma nukralt üksi jäin. Ei võtnud liialt hinge, kui ma oleks tahtnud oma seltskonnaga chillida, siis oleks seda koduhoovis pisut suurema küünarnukiruumiga teinud. Ja noh, kõiki, kaasa arvatud seda neiut, ei ole õnnistatud pikkusega, mis ilma hüplemata lubaks täielikku kontserdielamust nautida. Kuna see pikana esimestes ridades nüüd maailma viisakaim ei ole, siis võtsin vastu otsuse, et püüan käsi plaksutada, hoides käsi maapool, mitte taevas, nagu ülejäänud rahvas. Noh, et tagumistel ka midagi näha oleks. Viisakas inimene ja nii. Aga olukorras, kus ainuüksi selles rahvamassis olemine tähendab sisuliselt seda, et üksteisele pihta minek või suisa pikemat aega teineteise vastas olemata hakkama saada on sisuliselt võimatu, siis liites sinna juurde veel mõned plaksutused, sai üsna kiiresti selgeks, et kaasaja komberuum ei talu enam populaarseid rahvaüritusi, sest ahistamise piir on hägune ja kusagil ei saa ennast lõpuni turvaliselt tunda. Need umbes kolm korda kurja pilku eesseisvalt neiult pärast seda, kui ta vastu mind õõtsus, olid paljutähenduslikud. “Mida sa käperdad?” “Ma võibolla pole üldse vallaline ja sa hõõrud ennast siin minu vastu.” Püüdsin, mis ma püüdsin, kokkupõrkeid oli rohkesti. Ja nüüd, nädalapäevad hiljem, võin rahus öelda, et pääsesin – ühtegi minu kirjeldusega isikut Märgatud gruppi perverdi sildiga ilmunud ei ole. Kuigi ma kujutan ette, kuidas mõni sõbranna sai seda käperdamislugu kuulma küll. Ja järgmisel korral mõtlen megapopulaarse ürituse korral kaks korda, kas see elamus on ikka väärt olukorda, kus mõne teise kontserdikülastaja väärikus saab seetõttu tugevasti määritud. Raske on see elu.