Tänav Viljandis. Elanikud suhtena 40/60 noored pered ja vanemad kodanikud. Mõnusalt vaikne piirkond, hinnangu andmisel arvesse võtmata asjaolu, et isegi nädalavahetusel kell 9 keegi ikka muru niidab, hekki pügab või sae käima tõmbab. Eestlane on tööinimene ja ei saa midagi parata, naabrimehel pühapäeva hommikul käed sügelevad. Keskmiselt kord kuus peab keegi sünnipäeva. Muusika keeratakse veidi kõvemaks, aga talutav. Ei häiri.
Sel suvel on elu teistsugune. Naabermajja, mis seisis varem tühjana, on tekkinud mingid isikud. Puusalt tulistades- töölised, kelle ülemus endale kuuluvasse majja on paigutanud. Tõele au andes oli neid eelmisel aastal kah seal, aga ilmselt mitte sama seltskond. Keel, mida nad räägivad, on siiski sama, ja see erineb meie riigikeelest.
Mis siis toimub? Alustuseks on helinivoo Viljandi keskmisega võrreldes hullumeelne. Ei saa aru, millise kõrvadefektiga on need härrad sündinud, aga eneseväljendusviis number üks on röökimine. Kui ollakse kodus (ja suurema osa ööpäevast nad seda on) ja ei magata, siis röögitakse. Mitte, et tüli oleks. Lihtsalt. Rääkimise asemel konkreetselt karjutakse. Verbaalne suguakt, tatti pritsitakse. Pole suutnud kokku loendada, mitu neid seal täpselt pesitseb, sest päris tihti on seal sõpru (perekondi?!) ka. Aga klassikaliselt ollakse umbes neljakesi. Eraldi tuleb välja tuua lühikest, aga jämedat jupatsit, kes on võimeline ühe hingetõmbega eriti rõvedalt ja valjult naerma umbes täpselt liiga palju.
Iga päev, ka töönädalal, käib naabermaja seltskond linna peal. Kuuspakk käes ja minek. Liikumised toimuvad vahemikus 00-02, kus rahuarmastajad enamasti juba vaiksemad on. Liikumine toimub tempoga meeter minutist ja seda saadab verbaalne suguakt, mida pole võimalik eirata. Eristub sõna “fažiiistõõõ” ja muidugi plejaad lapsepõlves tuttavaks saanud võõrkeelseid roppusi.
Kui see möll käiks nädalavahetustel või lihtsalt harva, võiks aru saada. Kultuuride kokkupõrge, pidu ei võrdu pidu ja alkohol laseb häälepaelad valla ka julgemal eestlasel. Asjaolu, mis paneb seda tegevust häirivaks nimetama, on konstantsus. Iga päev. Röökimine, muusika, sõim. Otseselt kuritegevus ei ole, aga vaimne vägivald. Minimaalselt harjumuste vägistamine.
Aga mida teeb eestlane sellise peale? Naabrid said kokku, arutasid asja. Otsus üksmeelne- öörahu häirijatele politseid ei kutsu. Miks? Sest vanem seltskond on selgelt hirmul. “Kui kurjad oleme, siis hakkavad laamendama, kindlasti hakkavad. Las olla, kannatame ära.” Ja nii ongi. Noored taluvad lihtsalt tiba rohkem ja vanemad elavad hirmuvalitsuse all. 90% kogu rahuliku tänava müratasemest tekitatakse ühes aias. Asja kurbloolisus on selles, et kui tegemist oleks eestlastega, oleks keegi ammu kobisenud, politsei välja kutsunud, omanikule teada andnud. Nüüd aga on suhtumine, et ega nad ju midagi hullu ei tee. Ja ega ei teegi. Lihtsalt räägivad. Õhtul käivad kodust ära, et mitte naabreid häirida. Lillelapsed. Tahaks soovitada energiaressursside suunamist, näiteks võssakasvanud hoovi väärikamaks muutmiseks. Nagu meie kultuuriruumis tehakse. Kui kogu eelnevalt kirjeldatud tegevus millekski kasulikuks ümber muundada, oleks kauni kodu tiitel koos uute ravimivaktsiinidega olemas.
Verbaalne Kolmas maailmasõda. Siin, Viljandis. Ainult valitutele. Sügisel lendavad linnud võõrale maale. Elame-näeme, kas naabrid ka.
VLND: Kui sul on samuti mõni arvamuslugu, tahad ennast kirjutamise teel välja elada või lihtsalt mõtteid jagada, siis kirjuta yo@vlnd.ee!