VISKA VIIS – Ruslan Trochynskyi

VLND esitab täiesti umbmäärase aja tagant Viljandiga seotud eriti ägedatele inimestele küsimusi. Ja neid küsimusi on viis. Alati viis. Meie küsime 4+1 küsimust ning nemad viskavad meile viis vastust. Viskavad viis. Saate ju aru!

Meie tänane jutuajamine on läbi viidud mehega, kes on ühekorraga oma ja võõras nii Eestis kui Ukrainas. Mees, kes ilma sõna võtmatagi võiks (ja ehk veidi on ka) olla Euroopa viimase aja kahe suurima kriisi eestkõnelejaks Eestis. Mees, kelle temperament ei jäta kedagi külmaks, ja kes ühes oma temperamendiga on oma tegemistes nii siiras, aus ja rõõmsameelne, et lihtsalt ei saa mitte meeldida. Mis me ikka kiidame, te ju teate seda kõike isegi. Viis veidi klassikalisusest eemale kalduvat küsimust Ruslan Trochynskyile.

Mulle on jäänud mulje, et eestlased suhtuvad positiivselt neisse välismaalt tulnud inimestesse, kes suudavad ära õppida meie keele. Kas Sina oled seda samuti täheldanud, et keelt osates ollakse sõbralikumad ja võetakse omaks? Kui raske see eesti keel siis ikkagi on ja kui kaua võttis aega, et aru saada, mida teine inimene räägib?

Minu kogemus on see, et kõige olulisem inimeste suhtumises võõralt maalt siiatulnusse on selles, milline inimene ise on. Loomulikult tuleb keeleoskus kasuks, kuid soe vastuvõtt ja osavõtlikkus said mulle osaks ka siis,  kui olin siin elanud pool aastat ja suhtlesin vene- ja inglise keele vahendusel. Keelt omandades on sul oluliselt lihtsam end väljendada ja paremini ühiskonnast aru saada.

Ka minu jaoks oli eesti keel alguses raske, kuna see ei seostunud ühegi varem õpitud keelega ning ma ei saanud mitte ühestki sõnast aru. Mul võttis umbes pool aastat, et hakata vestluse teemat aimama, siis aasta, et enam-vähem mõttest aru saada. Aga ausalt öeldes juhtub ka praegu vahel nii, et ma ei saa mitte midagi aru, mida mõni inimene räägib, aga see sõltub keelekasutusest ja sõnavarast. Kõnekeelega saan kenasti suheldud ning mõnikord teen isegi keelepõhiseid nalju.

IMG_5346

Svjata Vatra on ilmselt üks omanäolisemaid ansambleid Eestis üldse. Kuidas see mõte 10 aastat tagasi tekkis, et nüüd olen Eestis, teeks ühe vinge ansambli?

Kui tulin Ukrainast Eestisse, siis jäi mul maha väga hästi toimiv, tol ajal Ukraina parim, folk-rock bänd Haydamakyi, kellega olime nö garaažibändist end maailmafestivalidele üles töötanud. Olen muusik ja mis mul ka Eestis muud üle jäi, kui hakata siin otsima muusikuid, kellega muusikamaitse klappis.

Oma kogemusest Haydamakyidega olin kaasa toonud suhtumise, et muusik peaks mängima vaid ühes bändis ja sellesse panustama kogu oma potensiaali, sest ainult nii liigutakse edasi ja just nii tekib õige bändivaimsus. Tasapisi hakkasid muusikud minuga koos mängima ja nii olemegi 10 aasta jooksul üheskoos Svjata Vatra imago loonud.

Laiem avalikkus ei tea kuigi palju kuulsaid tromboonimängijaid. Erinevalt saksofonist ja trompetitest kasutatakse seda ka popmuusikas suhteliselt harva. Kuidas Sina muusikas just trombooniga imesid hakkasid tegema?

Tegelikult tekkis oma stiil juba kooliõpingutel alguses. Kõik minu õpetajad tõid välja, et ma ei mängi klassikaliselt heliga, vaid nagu laulaksin häälega, kasutades hääletoruna trombooni.

Oma eriliseks arenguetapiks pean kogemust Kiievis tänaval mängimise perioodist. Haydamakyi bändis lõin esimesena Ukrainas stiili, et trombooniga saab väljendusrikkalt ja stiilselt rahvamusikat mängida ning kuna minu klassikalise muusikahariduse saamise ajal Kiievi Konservatooriumis puutusin kokku palju viiuldajate ja teiste proffide rahapillide mängijatega, siis võtsin ka sealt oma stiilile parimad mõjutused. Minu arvates on tromboon kõige mehelikum puhkpill ja just see energia mind mängides kannabki.IMG_5621

2014. aasta Viljandi pärimusmuusika festivali Kaevumäe lava. Öö. Kaevumägi oli pilgeni rahvast täis. Tohutu möll. Sa võtsid välja Ukraina lipu ja rahvas läks veel rohkem pöördesse. Sellist toetust Ukrainale ja tema raskele võitlusele ei ole enne ega pärast ei Eestis ega Viljandis nähtud. Kirjelda seda mõttemaailma, kui Sina oled see mees, kes seda sõnumit Eestis kandma peab, olles justkui vahelüli Ukraina ja Eesti vahel.

See kontsert oli kindlasti üks erilisemaid elamusi minu muusikukarjääris. Kui varasemalt olen tundnud festivalipubliku poolehoidu jagades oma armastust ja imetlust eestlaste ning Eesti vastu, siis see oli koht, kus tundsin iga keharakuga publiku toetust, armastust ja austust minu ja minu kodumaa Ukraina vastu.

Olen alati olnud muusikuna seda meelt, et laval olles on sul eriline roll olla inimestele eeskujuks. Ma olen püüdnud vältida negatiivseid emotsioone, labast käitumist ja kindlasti pahatahtlikkust. Kõik see, mida artist teeb, saab laval tohutu võimenduse ja on vaatajatele eeskujuks. Olen tohutult tänulik Eesti ja ka teiste maade publikule, kes meid on toetanud ja meie muusikale kaasa elanud.

Miks on Viljandi parim koht, kus elada?

Sest Viljandis on minu kodu, minu pere ja minu sõbrad.

IMG_6345

Levita head asja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga